SÖÖVITUS JA AKVATINTA

Paljud kunstnikud kasutavad oma graafikatehnika nimetamisel sõna “söövitus”. Nüüd oleme huvitavas terminoloogilises olukorras, sest söövitus on tegelikult katustermin, mis sisuliselt tähendab oforti. Prantsuse keelest tulenev „ofort” (eau-forte) on meil kodunenud termin. Inglise keeles on kasutusel aga “etching”, mida samuti tõlgitakse ofordina. Kas on mõtet juurutada eesti keeles „uudset tehnikat” nimega „etsing”, nagu interneti avarustes püütakse? Akvatinta on söövituse variatsioon, eristudes teatavate töövõtetega. Sageli kombineerivad kunstnikud erinevaid töövõtteid. Söövituse kui graafikatehnika kunstiajalooline pärand on erakordselt suur, alates renessansimeistritest ja Rembrandtist kuni 20. sajandi kubistide ja teiste uuendajateni.

OFORT

 

Ofort (prantsuse keelest eau-forte) on sügavtrükitehnika. See tähendab, et metallplaat (eelistatakse vaske) kaetakse happekindla kihiga, millesse kraabitakse pilt. Kohad, kus kaitsekiht on maas, täidetakse värviga ja nii pressitakse paberile kujutis. Vastupidiselt kõrgtrükitehnikatele nagu puulõige või linoollõige saab ofordis kujutada paremini ülipeeneid detaile, kasutades selleks tööriistana ülipeeneid nõelasid. Ofort on üsna laialdaselt kasutusel ka kunstikoolides. Ofordi loomine sarnaneb joonistamisele, ainult selle vahega, et pliiatsi asemel kasutatakse nõela ja paberi asemel metallplaati. Ja metallplaadi trükkimisel tekib paberile kujutis, mis on peegelpildis võrreldes metallile joonistatud kujutisega. 

KUIVNÕEL

Kuivnõel on sügavtrükitehnika, mis sarnaselt ofordile nõuab terava nõelaga graveerimist, ent mida eristab teistest sügavtrükitehnikatest teatud teostuslik võttestik. Traditsiooniliselt on kuivnõela viljelemiseks kasutatud vaskplaati, ent tänapäeval ka tsinkplaati, pleksiklaasi vm. Tehnikal on kuulsusrikas ajalugu, seda on viljelenud saksa renessansskunsti tippkunstnik Albrecht Dürer, aga ka Rembrandt jpt. Kuivnõel võimaldab siiski teistsugust kujutust ja joonistust, võrreldes ofordi või akvatintaga. Sellest saab aru, kui võrrelda eri tehnikates teostatud graafilisi lehti omavahel.  

MONOTÜÜPIA, DIATÜÜPIA

 

Monotüüpia ja diatüüpia on lametrükitehnikad ning tähistavad mõneti üleminekut maalilt graafikale. Mõlema puhul pressitakse värske, veel kuivamata värviga maaling paberile. Tulemuseks on tõmmise üksainus originaaleksemplar, kus oma osa mängib juhus. Kunstnik ei saa kontrollida, mismoodi hakkab värv pressi all käituma. Samuti võib tõmmisele tekkida ootamatuid lisakujundeid. Milles seisneb mono- ja diatüüpia erinevus? Monotüüpias jääb pilt mõjuma n-ö positiivis, kui kasutada fotograafia terminoloogiat. Diatüüpias jääb pilt mõjuma n-ö negatiivis. 1930. aastatel tekkis Kõrgemas kunstikoolis Pallas äkitselt eriline monotüüpia-vaimustus – see ühendas maalijaid ja graafikuid ning ärgitas eksperimenteerima tehnikatega. Hiljem on lametrükki ikka kasutatud, kuid moode ja trende järgimata.

SÜSI, SEEPIA, PLIIATS, AKVARELL, PASTELL JA PABER

Kunstnik valib joonistamiseks-maalimiseks vahendid vastavalt oma ideedele, võimalustele ning soovitava joone iseloomule, olles enamasti ülitundlik ka joonistusvahendi ning paberi kvaliteedi suhtes. Iga originaaljoonistust on maailmas vaid üks eksemplar, mis tähendab, et teist sarnast ega tiraaži pole.

Süsi kasutatakse sageli joonistamise õppimisel ning see jätab mõnusa musta pehme laia joone, mida saab paberil hajutada. Söepilti tuleb keskmisest hoolikamalt hoida, et süsi ei määriks ega pudeneks. Valmispildil kasutatakse fiksatiivi.

Seepia on pruun värvaine, mida saadakse seepiast ehk tindikalast. Harilik pliiats ehk grafiit – siin on valik väga suur, sõltuvalt pliiatsite erinevast pehmus- või kõvaduseastmest ja grafiidi jämedusest. Kusjuures värvipliiatsid ei kuulu ainult lastele, neid kasutab ka kunstnik.

Akvarell ehk vesivärv on veepõhine kiiresti kuivav värv, mida maalitakse pintsliga ja millega saab luua sulanduvaid mahedaid pindu. Akvarelliga ümberkäimine nõuab tegelikult suuri oskusi ja vilumust, ehkki esmapilgul võib tunduda vastupidi.

Pastellid on pastelsete toonidega (mahedas koloriidis) kriidid, mida on ka erinevaid liike. Nii nagu süsi, kalduvad pastellid määrima ning nende puhul tuleks kasutada fiksatiivi. Sageli kombineeritakse erinevaid vahendeid omavahel, et saavutada huvitavam tulemus.

TUŠŠ, PABER

Kui öelda välja tehnika „tušš, paber”, kangastub silme ette hiina või jaapani kalligraafiakunsti maailmaajaloo tipptase. Nendes kultuurides on nimetatud tehnika välja arendatud sajandite jooksul ülima peenuseni, pealegi ei paigutatud seda kultuuriliselt kuhugi perifeeriasse, vaid see on kuulunud kunstitraditsiooni tsentrisse. Sealses versioonis teostatakse tušimaali ülikvaliteetse pehme pintsliga, sarnanedes meie mõistes akvarelliga. Eesti kunstiajaloos tähendab „tušš, paber” aga sulejoonistust, olles seega lähedasem sulega kirjutamisele ja meie arusaamale kalligraafilisest kirjast, nii nagu seda hakkas alates 1940ndatest populariseerima Villu Toots.

Kui eesti kunstis leidub kedagi, kes oleks arendanud oma keskse tehnikana välja tušijoonistuse, siis tuleb viidata Tõnis Vindile. Ta oli mõistagi mõjutatud idamaade – hiina ja jaapani – kunstist. Tõnis Vint omakorda mõjutas nooremaid kunstnikke, kes tema ümber kogunesid. Käesolevas oksjoni valikus on üheks näiteks Mare Vindi isikupärane tušijoonistus. Ka Leonhard Lapin oli oma noorpõlves mõjutatud Tõnis Vindist, luues noorpõlves rea šikke tušijoonistuste sarju. Kuna tegemist on joonistustega, on igat originaaltööd maailmas vaid üks. Kohati on kunstnikud otsustanud täiendada monokroomset pilti värviga, lisades mustale tušile kas guaši või viltpliiatsit või akvarelli. 

EDUARD WIIRALT

Eduard Wiiralti (1898-1954) erandlikkust eesti kunstis ja eriti graafikakunstis näitab juba kooli-ajast peale see, et ta oli kunstikool Pallase esimese lennu lõpetaja ning talle anti Pallase kogu järgneva tegutsemisaja jooksul õppejõudude poolt ainsa üliõpilasena kõige kõrgem hinne. Seega pidasid kaaskunstnikud Wiiraltit mõneti andekuse ja kunstnikuks-olemise etaloniks, milleni ükski järgmine sõdadevahelise Pallase lõpetaja ei ulatunud. 

Wiiralt elas suure osa oma aktiivsest kunstniku-elust Euroopa metropolides, saades tundma elu kõikvõimalikke äärmusi, mis kajastub tema kunstis. Kaasaegsed on imestusega meenutanud, et Wiiralt isegi ei vajanud peeneid töövahendeid, vaid talle piisas taskus olevast naelast, et hakata metallplaati graveerima ja suurepäraseid graafilisi lehti looma. Boheemlus sobis Pariisi vaimulaadiga. Kunstnik valdas nõtkelt väga erinevaid graafikatehnikaid, mida näitab ka siinne oksjonivalik.   

Tänapäeva reaalajas osaleb Wiiralt aga eesti kunstielus temanimelise graafikapreemia kaudu. HAUS galerii oksjoni ajal toimub 12. oktoobrist kuni 9. novembrini 2022 ARS Projektiruumis (Pärnu mnt 154) Wiiralti preemia konkurss-näitus 41 graafiku töödega – see on iga-aastane ettevõtmine, et motiveerida praegu tegutsevaid graafikuid ja luua kunstitegemisse lisapõnevuse momenti. 

PUUGRAVÜÜR, PUULÕIGE

Sajanditevanune auväärne graafikatehnika liigitub kõrgtrüki valdkonda. Kunstnik uuristab puidupinda pildi ning paberile trükitakse kõrgematele osadele kantud värv. Tehnika võimaldab üldistatumat või isegi rangemat joonekäsitlust, seega kui on soovi peenemaid detaile välja tuua, tuleb valida mõni teine graafikatehnika. Veel peab teadma, et plaadilt trükitakse teos paberile peegelpildis. Professionaalne kunstnik arvestab sellega, et kui tal on vaja fotograafilises mõttes adekvaatset kujutust, tuleb puuplaadile uuristada teos juba ette peegelpildis, et see trükkimisel jääks lõpptulemusena õigetpidi. Märkus puudutab ka teisi graafika trükitehnikaid. 

GRAAFIKA TÖÖKODA KUI ERIALA SÜDA

Graafika loomine meenutab veidike tööstuslikku tootmist. Selleks on reeglina vaja presse, spetsialiseeritud tööriistu, keemilisi vedelikke ja erivahendeid. Need on enamasti kallid ja rasked (graafikapress kaalub tonne), mistõttu on kodustes tingimustes kogu tööriistakotti võimatu pidada. Seetõttu tegutsevad graafikud vastavates töökodades, kus vajalik varustus on juba ees ootamas. Pealegi töötab seal meister, kes on spetsialiseerunud erinevate graafikatehnikate valdamisele ja kes on kunstniku ideede perfektsel teostamisel n-ö võtmeisik. Meister jääb graafika valmimisel sageli n-ö nähtamatuks taustajõuks, kelle nime graafilisele lehele ei kirjutata. Siiski oli hilisnõukogude ajal paljudele teada erakordselt armastatud legendaarne meister Voldemar Kann (1919-2010). Ka tänapäeval toimib litograafia meistrina sama legendaarne kunstnik Jaak Visnap. 

Töökoja tõttu erineb graafikute enesetunnetus ja tööstiil suuresti maalijate omast. Kui maalija on oma ateljees määratud viibima üksi, vastamisi valge lõuendi ja oma ideedega, siis graafikud on ühise töökoja tõttu väga seltskondlik rahvas. Et oma ideed parimal viisil teostatud saada, tuleb suhelda meistriga ja teiste graafikutega, ja nii tekib hoogne seltskondlik läbikäimine, kus olulisel kohal sünnipäevapeod ja üksteise kiitmine. Suhtlemise kaudu kujunevad välja ka graafikale spetsialiseerunud kunstikriitikud ja ajaloolased, nii on olnud eesti kaasaegse graafika suur kaitsja olnud kunstiteadlane Jüri Hain (1941-2022). 

Aga kuuldavasti käib töökojas ka uute eritehniliste võtete salajane leiutamine, et viia eriala edasi ning eristuda kõigist teistest. Väljaspoolseisjale võib see meenutada koogiretseptide arendust, mida ju ka hoitakse konfidentsiaalsena. Graafikat iseloomustab reeglina tiražeeritus, mistõttu lehele on märgitud tiraaži number ja tõmmise number. Iga tõmmis on hoolega dokumenteeritud ja  üle loetud. 

Pikki aastakümneid asus eesti graafikute töökoda Kunstihoone sisehoovis. Kuna käesoleval 2022. aastal plaanitakse Kunstihoone põhjalikku remonti, renoveerimist ja juurdeehitust, pidid graafikud aastakümneid sissetöötatud ruumiga juba varakult hüvasti jätma. Septembris 2022 avati uus töökoda ARS-i ruumides Pärnu maanteel. Seda võimaldab eriala ühendus Eesti Kunstnike Liit. Uuel töökojal on koduleht aadressiga https://www.graafika.ee ning graafikute siseringi suursündmus leidis kajastamist isegi peavoolu kultuurimeedias:

Galerii: ARS-i kunstilinnakus avati Graafikakoda ja uus GÜ galerii https://kultuur.err.ee/1608727330/galerii-ars-i-kunstilinnakus-avati-graafikakoda-ja-uus-gu-galerii

Ülevaates mainitakse, et kohapeal näidati filmi "Trükivärviline seltskond", kus meenutasid noorpõlve kõrgetasemelist graafika- ja seltsielu mitmed epohhi võtmetegelased: Jüri Hain, Evi Tihemets, Kaisa Puustak, Enno Ootsing, Marje Üksine, Loit Jõekalda ja Uku Kann.

Nüüdseks on peale kasvanud uus põlvkond graafikuid, kellel teistsugused pilditeemad ja tehnikad, samuti lähenemine graafikale. See tähendab, et graafika osutub nüüdiskunstis üheks väljendusvõimaluseks mitmete erinevate kunstitehnikate seas ega ole enam üks ja ainus eesmärk iseeneses nagu modernistliku kunsti perioodil.  

LITOGRAAFIA

Litograafiatehnikal on eesti kunstiväljal eriliselt vedanud – kaks Pärnust tulnud kunstnikku Jaak Visnap ja Kadri Alesmaa-Visnap asutasid Eesti Litograafiakeskuse, mille keskmes on ajalooline, tonne kaaluv trükipress ning unikaalsed litokivid. Kunstnikud valdavad ka ajaloolisi museaalseid materjale litograafiast. Nüüdisgraafika kontekstis on tekkiud üsna unikaalne ja mõneti luksuslik, isegi unikaalne institutsioon, mille sarnaseid pole maailmas palju. 

Jaak Visnap kui loovkunstnik ja litograafiameister on aktiivselt propageerinud litograafiat nii kunstnike kui ka publiku seas, väljastades muuhulgas rea videosid, mille kaudu saab aimu selle graafikatehnika keerukast valmimisprotsessist. Siin on näitena üks video August Künnapu lito „Kass korvis” valmimisprotsessist koos kunstniku enda jutuga (pikkus 4 min 19 sek): https://www.youtube.com/watch?v=PTen0-j-WGM Iga värv tuleb lehele pressida eraldi, nii mitu värvi, nii mitu trükikorda. Ja sama protsessi läbib iga leht, vastavalt tiraaži suurusele. Tegemist on aeganõudva täppistööga. 

Ajalooliselt kasutati litograafiat trükimaterjalide (näiteks nootide) paljundamiseks. Tänapäeval on selleks muu tehnoloogia. Kuna litograafia valmimine nõuab suurt füüsilist jõudu ja kannatust, vajab selle tehnika elushoidmine siiski ka heas mõttes fanatismi ja pealehakkamist. 

SIIDITRÜKK EHK SERIGRAAFIA

Siiditrükk ehk serigraafia kuulub lametrüki tehnikate hulka, mida kasutatakse palju ka väljaspool kunsti – igapäevaste vajaduste katmiseks. Värv pressitakse läbi võrgu aluspaberile või -kangale või esemele ja tulemuseks on pilt, mis on vastupidav ja selgete kontuuridega. Siiditrükk kuulub kunstiajaloos kokku 1960. aastate Ameerika popkunstiga, kui toona labaseks ja kommertslikuks peetavat trükitehnikat hakkas massiivselt kasutama Andy Warhol. See tõmbas teistegi kunstnike tähelepanu siiditrüki võimalustele ning vastav trend jõudis sealtkaudu eesti kunsti. Eesti enda n-ö popkunstnikest on siiditrükki ehk serigraafiat viljelenud eri aastakümnetel Malle Leis ja Leonhard Lapin. Eriti on Malle Leisi looming tugevalt seostatav just serigraafiaga.

LINOOLLÕIGE

Kui pidada graafikat kõrgklassi traditsioonilisi väärtusi kandvaks spetsialiteediks, võib linoollõige tunduda alaväärtusliku tehnikana. Puu või metalli asemel on siin kasutusel ikkagi odav põrandakatte materjal linoleum, liiga armastatud töövahend kunstikoolides ja amatööride hulgas. Nagu ikka, saavad suhtumist muuta kuulsad ja uuenduslikud kunstnikud. Linoollõiget hakkasid meelsasti kasutama 20. sajandi alguse saksa ekspressionistid rühmitusest Die Brücke ning Pariisi avangardkunstnikud Pablo Picasso ja Henri Matisse. Tänapäeval tundub linoollõige võistlevat välja isegi traditsioonilise puulõike. Kunst ise on muutunud, nagu ka inimene, kes seda kunsti loob või tarbib. 

Linoollõige ja puulõige on olulisimad kõrgtrüki tehnikad. See tähendab, et värvi trükkimine paberile toimub linoleumisse uuristatud pildi kõrgematele osadele kantud värvi abil. Sarnaselt puulõikele ei võimalda ka linoollõige ülipeente detailide esiletoomist, tulemus jääb pigem üldistav ja veidi rohmakas. Eesti kunstis on olnud vähemalt üks ülimeisterlik linnoollõike tehnika valdaja – Tartus elanud maalikunstnik ja graafik Peeter Allik. Ta kombineeris kohati oma linoollõiget xerox’i suurendusaparaadiga, mille tulemusena sai väiksemaformaadilise linoollõike lehe põhjal luua monumentaalkunstiteose, tervet seina katva A4 lehtedest pannoo. Seda võiks nimetada innovatsiooniks.