Andrus Johani 1906–1941 Pariisi vaade Seine´i sillaga. 1937
õli, lõuend, vineer. 41.5×33.0 cm Saadavus: Müüdud Raamitud
Osalenud oksjonil HAUS GALERII / XXII OKSJON 2008 kevad. Vanem maalikunst
Teosest
Õppis Riigi Kunsttööstuskoolis dekoratsioonimaali ja vaheaegadega 1933. aastani maali erialal „Pallases“ Peet Areni ja Ado Vabbe juures. Täiendas end Berliinis, Pariisis, Amsterdamis. Hukkus noorelt II maailmasõjas, mistõttu loomepärand on jäänud väheseks.
Andrus Johani „Pariisi vaade Seine’i sillaga” on järjekordne märgiline teos. See ei ole mitte ainult meisterlik linnavaade, vaid töö, mis on tuntud olulistelt näitustelt ning mille tõelist tähendust saab hinnata juba Eesti kunsti kullafondi kontekstis.
Johani saabus Pariisi 1936. aasta detsembris ning jäi sinna juunini. Need olid ehk tema kui kunstniku kõige õnnelikumad kuud, kuna just prantsuse impressionistlik kunst oli see, mille keskel ta ka enda töid nägi. Naasnud Pariisist ning seal valminud töid eksponeerinud, märkisid kriitikud tema kohta, et „raske on ütelda, mida Johani on saavutanud kunstiliselt peale nõtkema, vabama käe, kuid et ta on endale avastanud uusi maailmu, seda näeme küll” (Hanno Kompus). Seega – Pariis ei olnud Johani jaoks ainult linn, see oli ka meeleseisund.
Käesolev töö on Johani Pariisi-perioodile iseloomulik. Seine’i kallast kujutas ta meeleldi, nähes seal mitmeid maalilisi võimalusi. „Rohkesti on Johani kujutanud ka Seine’i jõe äärseid vaateid, mis kuuluvad oma meeleoluka nüansirikka koloriidi poolest Pariisi sarja parimate tööde hulka, näiteks „Pariisi vaade Seine’i sillaga”,” kirjutatakse Johani suure isiknäituse kataloogis 1956. aastal. Ent enamgi veel. See pole mitte ainult õnnestunud üksiktabamus, kus nõtke pintslikiri looks vihmamärja tänava illusiooni, kus õhtune valgus muudab kogu linna sumedaks, kus suurlinlik arhitektuur kohtub automobiilidega, kus puud ja tänavalaternad moodustavad vaikiva fooni. Teadaolevalt on see vaade selle toa aknast, kus Johani ise Pariisis viibides teatud aja elas. Sinna korterisse kolis ta ilmselt märtsis ning kui see oletus peab paika, siis võime olla ka kindlad, et üle Seine’i Johani vastas elas ei keegi muu kui toonane Prantsuse peaminister André Léon Blum.
Võime seega vaid ette kujutada, kuidas Johani hommikuti ja õhtuti akna juurde astus ning täpselt seda pilti nägigi, mida meie praegu. Talle muutus see kiiresti tuttavlikuks, kuid ometi haaras nähtav teda tugevasti ning sundis maalima. Kunstniku lese sõnul valmisid motiivist kolm varianti, millest üks on aga Tartu Kunstimuuseumis ning üks kuulub Mart Lepa kollektsiooni. Ent töid omavahel võrreldes võib oletada, et käesolev oli üks esimesi (puud on veel varakevadiselt raagus). Ja just see on töö, mida imetleti nii 1956. aasta ülevaatenäitusel Tartus ning mis saadeti ka Moskvasse eesti kunsti esindama.
Teos „Pariisi vaade Seine'i sillaga“ on ära toodud ja reprodutseeritud Andrus Johani Tartu Kunstimuuseumis toimunud isiknäituse kataloogis 1956, osalenud ka Eesti NSV kunsti ja kirjanduse dekaadi näitusel Moskvas 1956–1957.
Andrus Johani „Pariisi vaade Seine’i sillaga” on järjekordne märgiline teos. See ei ole mitte ainult meisterlik linnavaade, vaid töö, mis on tuntud olulistelt näitustelt ning mille tõelist tähendust saab hinnata juba Eesti kunsti kullafondi kontekstis.
Johani saabus Pariisi 1936. aasta detsembris ning jäi sinna juunini. Need olid ehk tema kui kunstniku kõige õnnelikumad kuud, kuna just prantsuse impressionistlik kunst oli see, mille keskel ta ka enda töid nägi. Naasnud Pariisist ning seal valminud töid eksponeerinud, märkisid kriitikud tema kohta, et „raske on ütelda, mida Johani on saavutanud kunstiliselt peale nõtkema, vabama käe, kuid et ta on endale avastanud uusi maailmu, seda näeme küll” (Hanno Kompus). Seega – Pariis ei olnud Johani jaoks ainult linn, see oli ka meeleseisund.
Käesolev töö on Johani Pariisi-perioodile iseloomulik. Seine’i kallast kujutas ta meeleldi, nähes seal mitmeid maalilisi võimalusi. „Rohkesti on Johani kujutanud ka Seine’i jõe äärseid vaateid, mis kuuluvad oma meeleoluka nüansirikka koloriidi poolest Pariisi sarja parimate tööde hulka, näiteks „Pariisi vaade Seine’i sillaga”,” kirjutatakse Johani suure isiknäituse kataloogis 1956. aastal. Ent enamgi veel. See pole mitte ainult õnnestunud üksiktabamus, kus nõtke pintslikiri looks vihmamärja tänava illusiooni, kus õhtune valgus muudab kogu linna sumedaks, kus suurlinlik arhitektuur kohtub automobiilidega, kus puud ja tänavalaternad moodustavad vaikiva fooni. Teadaolevalt on see vaade selle toa aknast, kus Johani ise Pariisis viibides teatud aja elas. Sinna korterisse kolis ta ilmselt märtsis ning kui see oletus peab paika, siis võime olla ka kindlad, et üle Seine’i Johani vastas elas ei keegi muu kui toonane Prantsuse peaminister André Léon Blum.
Võime seega vaid ette kujutada, kuidas Johani hommikuti ja õhtuti akna juurde astus ning täpselt seda pilti nägigi, mida meie praegu. Talle muutus see kiiresti tuttavlikuks, kuid ometi haaras nähtav teda tugevasti ning sundis maalima. Kunstniku lese sõnul valmisid motiivist kolm varianti, millest üks on aga Tartu Kunstimuuseumis ning üks kuulub Mart Lepa kollektsiooni. Ent töid omavahel võrreldes võib oletada, et käesolev oli üks esimesi (puud on veel varakevadiselt raagus). Ja just see on töö, mida imetleti nii 1956. aasta ülevaatenäitusel Tartus ning mis saadeti ka Moskvasse eesti kunsti esindama.
Teos „Pariisi vaade Seine'i sillaga“ on ära toodud ja reprodutseeritud Andrus Johani Tartu Kunstimuuseumis toimunud isiknäituse kataloogis 1956, osalenud ka Eesti NSV kunsti ja kirjanduse dekaadi näitusel Moskvas 1956–1957.
Jaga 
