Toomas Vint 1944 Lapsed. 1973
õli, lõuend. 142.0×115.0 cm Saadavus: Müüdud Raamita
Osalenud oksjonil HAUS GALERII / XXII OKSJON 2008 kevad. Kaasaegne kunst
Teosest
Maalikunstnik ja kirjanik. Õppinud 1960ndatel Tartu ülikoolis bioloogiat, kunstnikuna iseõppinu. Töötanud vabakutselisena, Kunstnike Liidu liige alates 1973. aastast.
Oleks ilmselt vale öelda, et viimase poolsajandi maalikunsti on Toomas Vint eriliselt mõjutanud. Pigem isegi vastupidi – Vint on erinevatest moevooludest eemale hoidnud, ta ei ole üritanud luua koolkonda või järele aimata kedagi, kes ta ise ei ole. Iseõppinuna oli tal maalikunsti tulles ühelt poolt kergem, teiselt poolt raskem. Teda ei hakanud kammitsema pedagoogide suunamised ega liigne kunstiajaloo taak, mistõttu võis Vint kohe startida: värskelt ja küpsena. Teisalt pidi ta skeptikutele pidevalt tõestama, et ka iseõppinu võib olla meisterlik mitte ainult oma ideede, vaid ka maalitehnika poolest.
Lapsed ning nende mäng on 1970ndate esimesel poolel Vindi loomingus sageli külalisteks. Ta ei rõhuta siiski 60ndate naiivoptimistlikus laadis mängu ülimuslikkust ega muuda lapsi nukulaadseteks kompvekkideks, vaid ta loob mingi kummalise ideaalmaailma. Keset imeilusat suveloodust liiguvad ringi lapsed, kes maalikunstniku molberti ees on vabad poseeritusest või soovist mõjuda kuidagi eriliselt „kunstilisena”. Tundub, et nende Vindi rõõmsate tööde taga on teatud väsimus täiskasvanuks olemisest, kuid samas ka soov rõhutada tegelikult veel kord seda, et ta ei ole portretist. „Ma arvan, et ma olen eelkõige maastikumaalija,” on ta ise öelnud. Ja selle ütlemise valguses näeme, et tegelikult või isegi eelkõige on laste punased ja sinised riided lisaks kõigele muule ka olulised värviaktsendid keset rohelist maastikku ja sinist taevast.
„Park VIII” kuulub kontseptuaalsesse sarja, kus Vint kujutas järjest erinevaid metafüüsilisi pargikeskkondi. Mõnel juhul olid neisse segatud ka inimesed, kuid mõnel juhul olid need täiesti puhtad esteetilised keskkonnad, milles valitses teatud salapära. 1970ndate teine pool oli perioodiks, mil valmisid mõned Vindi kõige tuntumad tööd, tema käekirja musternäited. „Park VIII” kuulub kahtlemata nende sekka. Nüansirikas värvikäsitlus, paradoksaalne situatsioon, tumedad varjud, pilvede stiihilisus ja pinkide korrastatus, näiline geomeetria ja sisemine rahutus. Ei peaks olema kahtlust, et selgemat Toomas Vinti on ka Vindil endal raske maalida.
Teos "Lapsed" on reprodutseeritud raamatus „Toomas Vint“ (Maria Šaškina, kirjastus „Kunst“ 1973
Oleks ilmselt vale öelda, et viimase poolsajandi maalikunsti on Toomas Vint eriliselt mõjutanud. Pigem isegi vastupidi – Vint on erinevatest moevooludest eemale hoidnud, ta ei ole üritanud luua koolkonda või järele aimata kedagi, kes ta ise ei ole. Iseõppinuna oli tal maalikunsti tulles ühelt poolt kergem, teiselt poolt raskem. Teda ei hakanud kammitsema pedagoogide suunamised ega liigne kunstiajaloo taak, mistõttu võis Vint kohe startida: värskelt ja küpsena. Teisalt pidi ta skeptikutele pidevalt tõestama, et ka iseõppinu võib olla meisterlik mitte ainult oma ideede, vaid ka maalitehnika poolest.
Lapsed ning nende mäng on 1970ndate esimesel poolel Vindi loomingus sageli külalisteks. Ta ei rõhuta siiski 60ndate naiivoptimistlikus laadis mängu ülimuslikkust ega muuda lapsi nukulaadseteks kompvekkideks, vaid ta loob mingi kummalise ideaalmaailma. Keset imeilusat suveloodust liiguvad ringi lapsed, kes maalikunstniku molberti ees on vabad poseeritusest või soovist mõjuda kuidagi eriliselt „kunstilisena”. Tundub, et nende Vindi rõõmsate tööde taga on teatud väsimus täiskasvanuks olemisest, kuid samas ka soov rõhutada tegelikult veel kord seda, et ta ei ole portretist. „Ma arvan, et ma olen eelkõige maastikumaalija,” on ta ise öelnud. Ja selle ütlemise valguses näeme, et tegelikult või isegi eelkõige on laste punased ja sinised riided lisaks kõigele muule ka olulised värviaktsendid keset rohelist maastikku ja sinist taevast.
„Park VIII” kuulub kontseptuaalsesse sarja, kus Vint kujutas järjest erinevaid metafüüsilisi pargikeskkondi. Mõnel juhul olid neisse segatud ka inimesed, kuid mõnel juhul olid need täiesti puhtad esteetilised keskkonnad, milles valitses teatud salapära. 1970ndate teine pool oli perioodiks, mil valmisid mõned Vindi kõige tuntumad tööd, tema käekirja musternäited. „Park VIII” kuulub kahtlemata nende sekka. Nüansirikas värvikäsitlus, paradoksaalne situatsioon, tumedad varjud, pilvede stiihilisus ja pinkide korrastatus, näiline geomeetria ja sisemine rahutus. Ei peaks olema kahtlust, et selgemat Toomas Vinti on ka Vindil endal raske maalida.
Teos "Lapsed" on reprodutseeritud raamatus „Toomas Vint“ (Maria Šaškina, kirjastus „Kunst“ 1973
Jaga 
