Endel Kõks 1912–1983 Klouni nägu. 1956

Monotüüpia võimaldab kõige erinevamaid lahendusi. Mitmed kunstnikud on siin näinud võimalust maaliliste maastike loomisel, mida iseloomustab värvitäpikeste laienemine (Ants Murakin) või muutumine ühtlaseks massiks mõne üksiku teistsuguse aktsendiga (Jaan Grünberg). Endel Kõksi jaoks on monotüüpia olnud võimaluseks nautida tõeliselt pöörast värvidemängu, nende “klounaadi”, mis lõpuks moodustab vaevu äratuntava näo. Piirjooned hägustuvad ning õigupoolest kaob igasugune liigne konkreetsus ja kirjeldava joone täpsus. Siin on Kõks vaid sammu jagu eemal abstraktsest kunstist – sammu, mille ta kohe ka teeb. Sest tulemus tõotas ju “Klouni näo” järgi otsustades tulla suurejooneline.