Aino Bach 1901–1980 Magav laps. 1955

1950ndate teist poolt loetakse üldiselt Aino Bachi loomingu teiseks kõrgperioodiks 30ndate lõpu kõrval. Kui toona andsid tema loomingus tooni ajastule omased meeleolud, siis 50ndatel muutub Bach tunduvalt intiimsemaks. Kui kakskümmend aastat varem kujutas ta meelsasti Pariisi tänavapoissi või illustreeris mustlaste muinasjutte, siis nüüd on modellideks lapsed, keda ta jälgib kõige kaitsetumas olukorras – magades. Kerge on siin tõmmata paralleeli Wiiralti magavate lastega, sest eesmärk on olnud sama: anda edasi seda õrna, hoolitsevat ja armastavat pilku, mis on kõigil, kes magavaid lapsi vaatavad. Ka võrdlus Wiiralti tehnilise virtuoossusega pole liialdatud. Bachil on sel lehel tõepoolest käsil korraga midagi väga suurt ja väga isiklikku.