Johannes Võerahansu 1902–1980 Maastik. 1940

Kui toimuks kujuteldav intervjuu Johannes Võerahansuga, võiks see välja näha umbes nii. Ühelt poolt küsitaks: “Miks jälle Saaremaa? Miks ei ole see saare kidur loodus, vaid naerev ning valguses suplev maastik? Kus te säärast valgust Saaremaal näinud olete? Ja miks ei kujuta te dramaatilisi sündmusi, vaid viljarõuke, heinakuhje, põldusid?” Ning teiselt poolt vastataks: sest Saaremaa on kuidagi külge kasvanud, seal töötades tunnen end hästi ja õnnelikult. Saaremaa loodus ongi selline, tuleb lihtsalt osata vaadata - ma ei ole midagi juurde pannud, pigem ikka vähemaks jätnud. Kogu Saaremaa on säärast rõõmsat valgust täis. Ja just siis, kui on väga raske, kui on 40ndad ja kõik need jamad - just siis ei tea ma kõrgest taevast ning viljarõukudest, heinakuhjadest ning põldudest olulisemat...”