Toomas Vint 1944 Aedlinna maastik. 1979
Õli, lõuend. 67.0×70.0 cm Saadavus: Müüdud Raamita
Osalenud oksjonil HAUS GALERII /XVII OKSJON 2005 sügis
Teosest
Toomas Vint on viimaste aastakümnete üks olulisemaid maalijaid. See on väide, mida tundub isegi kummaline tõestama hakata, kuid püüdkem. Tema isiknäituste rida on loomulikult muljetavaldav, ent samamoodi ka tema kollektsioonide loetelu ning nende geograafiline ulatus. Ilmselt veelgi rohkem tuleb aga arvesse võtta Vindi populaarsust kunstikriitikute ning –teadlaste seas, kes on teda kutsunud järjest näitustele ning kirjutanud artikleid. Ent Vindi puhul tuleb ära märkida ka tema populaarsus publiku seas. See harukordne liit, kus üks kunstnik on saanud oluliseks nii peenemaitselise siseringi jaoks kui ka naudingut otsiva auditooriumi jaoks, ei ole just igapäevane.
Vint alustas kunstiga 1960ndatel ning enda sõnul suuresti tänu vanemale vennale Tõnisele ning tema ümber moodustunud autorite ringile. Ometi siirdus Vint esmalt õppima bioloogiat ning tegi seda neli aastat. Alles kümnendi lõpul startis Toomas Vint ka kunstipakkudelt. Ent see polnud sugugi see Vint, keda me täna teame. Roheliste maastike ja tardunud õhustike asemel tegi ta esmalt hoopis graafikat, esimesed maalid olid aga kaleidoskoopilised ning hipimeeleoludest kantud ülivärvilised nägemuslikud tööd. Ometi jõudis ta üpris kiiresti laadini, mis on tänaseks kujunenud „toomasvindilikuks maastikuks”. Rohelised ja sinise taevaga maastikud olid juba siis ilusamad kui elu. Neis oli matemaatilist mõõdetust, „iga lehekese võis üle lugeda,” nagu toona märgiti ja siiani märgitakse. Ent Vint poleks päris tema ise, kui ta piirduks vaid unenäoliste maastikega. Seal on alati teatud metafüüsilist õhustikku, isegi sürrealistlikku meelolu. Olustik on Vindi töödel tardunud ja kummaline.
„Aedlinna maastik” ühendab mitmed kõige olulisemad Toomas Vindi loomingu märksõnad. 1970ndate teine pool ja 1980ndad tähistavad Vindi loomingu kõige huvitavamat perioodi. Just siin valmib enamik tema loodu emblemaatilisi näiteid, sünnivad kõige huvitavamad ning mis peamine – ootamatumad lahenduskäigud. „Aedlinna maastik” peegeldab Vindi kõrgvormi selgelt. Maalitehniline filigraansus lubab tal ühtviisi kõrgetasemeliselt läheneda nii rohelisele maastikule, taevale, puudele kui arhitektuurilistele objektidele. Aeglaselt joonistub pildi esiplaanile välja vari, mis on üks Vindi salapärasemaid ja olulisemaid motiive. Ka motiiv ise – aedlinn – on Vindi jaoks tuttav. Ise aedlinnas elanuna on see Vindi jaoks tuttav maastik ning ühtlasi tähendusrikkaim. See peidab endas küll imeilusat vaatepilti, kuid seal on ka lapsepõlvest pärit saladusi, mingeid kummalisi tundmusi. Kasvuhoone ei ole siin tomatite kasvatamise maja, vaid ufolik klaasjas ehitis keset müstilist aeda. Ja päikesevalgus ei tule mingil juhul otse lagaipähe, valgustades kõike, vaid libiseb aeglaselt üle õue, jättes osa alati varju.
Vint alustas kunstiga 1960ndatel ning enda sõnul suuresti tänu vanemale vennale Tõnisele ning tema ümber moodustunud autorite ringile. Ometi siirdus Vint esmalt õppima bioloogiat ning tegi seda neli aastat. Alles kümnendi lõpul startis Toomas Vint ka kunstipakkudelt. Ent see polnud sugugi see Vint, keda me täna teame. Roheliste maastike ja tardunud õhustike asemel tegi ta esmalt hoopis graafikat, esimesed maalid olid aga kaleidoskoopilised ning hipimeeleoludest kantud ülivärvilised nägemuslikud tööd. Ometi jõudis ta üpris kiiresti laadini, mis on tänaseks kujunenud „toomasvindilikuks maastikuks”. Rohelised ja sinise taevaga maastikud olid juba siis ilusamad kui elu. Neis oli matemaatilist mõõdetust, „iga lehekese võis üle lugeda,” nagu toona märgiti ja siiani märgitakse. Ent Vint poleks päris tema ise, kui ta piirduks vaid unenäoliste maastikega. Seal on alati teatud metafüüsilist õhustikku, isegi sürrealistlikku meelolu. Olustik on Vindi töödel tardunud ja kummaline.
„Aedlinna maastik” ühendab mitmed kõige olulisemad Toomas Vindi loomingu märksõnad. 1970ndate teine pool ja 1980ndad tähistavad Vindi loomingu kõige huvitavamat perioodi. Just siin valmib enamik tema loodu emblemaatilisi näiteid, sünnivad kõige huvitavamad ning mis peamine – ootamatumad lahenduskäigud. „Aedlinna maastik” peegeldab Vindi kõrgvormi selgelt. Maalitehniline filigraansus lubab tal ühtviisi kõrgetasemeliselt läheneda nii rohelisele maastikule, taevale, puudele kui arhitektuurilistele objektidele. Aeglaselt joonistub pildi esiplaanile välja vari, mis on üks Vindi salapärasemaid ja olulisemaid motiive. Ka motiiv ise – aedlinn – on Vindi jaoks tuttav. Ise aedlinnas elanuna on see Vindi jaoks tuttav maastik ning ühtlasi tähendusrikkaim. See peidab endas küll imeilusat vaatepilti, kuid seal on ka lapsepõlvest pärit saladusi, mingeid kummalisi tundmusi. Kasvuhoone ei ole siin tomatite kasvatamise maja, vaid ufolik klaasjas ehitis keset müstilist aeda. Ja päikesevalgus ei tule mingil juhul otse lagaipähe, valgustades kõike, vaid libiseb aeglaselt üle õue, jättes osa alati varju.
Jaga 
