Lepo Mikko 1911–1978 Natüürmort. 1942

Lepo Mikko hilise kunstiga oleme päris hästi kursis. Tunnustatud professori näitused äratasid tähelepanu, tema töid reprodutseeriti ja auhinnati, välja anti katalooge. Ometi on nn “varane” Mikko kaasajal hinnatuna avastusliku väärtusega. Jah, kõik teavad, et Mikko ja Kõks ja Kits oli kolmik, mille ande tunnistajaks oli 1930ndate teine pool. Teisalt on avalikkuse ees olnud ikka ja jälle pigem Kõksi ja Kitse varased tööd kui Lepo Mikko 1940ndate alguse looming. Ometi on just need tööd, mis oma vormitunnetuse ja koloriidiga äratasid koheselt ka riiklike muuseumite tähelepanu ning tegelikult panid aluse kolmiku legendile. “Varane Mikko” on tänaseks kujunenud omaette märksõnaks, mille kohta teatakse küll rääkida, kuid mille näiteid on meieni jõudnud siiski liiga vähe.
Mikko lõpetas kooli 1939. aastal, kuid andis juba siis lubadusi “tulevikus läbi lüüa figuraalkompositsioonide meistrina” (Tiina Nurk). Järgnevatel aastatel kutsuti äsjane lõpetaja juba kunstikõrgkooli õppejõuks ning sel perioodil on valminud ka käesolev töö. Siin liidab ta natüürmordi ning taustal oleva figuraalkompositsiooni. Jah, tema isikupärane lähenemine on siin loomulikult olemas, nagu ka ruumi organiseerimine erinevate objektidega. Ent ennekõike on “varajane Mikko” värvimeister: tema julgus külmade ja soojade toonide kõrvutamisel, valguse ja varjuga mängimisel, efektsete kõrvutuste loomisel jäid omal ajal ületamatuks. Võimalik, et nad on seda siiani.