Endel Kõks 1912–1983 Sinine abstraktsioon. 1959

“Sinine abstraktsioon” on näide Kõksi abstraktsest ekspressionismist. Seda ajal, mil eesti kunstis kehtisid ranged realisminõuded. Abstratksioonid moodustavad Kõksi loomingus omaette pesa, andes tunnistust tema pidevast katsetamisvajadusest. 1950ndate alguses kirjutab Kõks mitu kunstiteoreetilist artiklit, kus kaitseb moodsa kunsti poole pürgimist ning taunib välis-Eesti ringkondades levinud alalhoidlikkust. Samuti arutleb Kõks selle üle, kas kunst peaks tõukuma rohkem intellektist või emotsioonidest, mõistusest või tundest. Oma käsitlustes näib Kõks kalduvat esimese poole. Kui ka nii, kui ka intellektil põhinev “tark” kunst, siis ometi ei lähe Kõks oma taotluses lõpuni. “Sinine abstraktsioon” ei ole lõpuni kontrollitud töö, täpselt paika pandud reegleid järgiv. Siin on igasugusele abstraktsele kunstile vältimatult omast juhuslikkust, mängu ilu ja enamgi veel – “Pallase” värvikasutust, Kõksi kui “parandamatut esteeti” (Mai Levin).