Lepo Mikko 1911–1978 Linn. 1971

Lepo Mikko tõus Eesti kunsti suurnimede sekka näib tagantjärele vaadates paratamatu. Esmalt õpingud Tallinnas teatridekoratsiooni erialal, ent seejärel kaheksa “Pallases” veedetud aastat. 1939. aastal, mil Mikko alles lõpetas kooli, oli ta juba laialdast tähelepanu äratanud kunstnik. Hilisemad kümnendid nägid erinevaid Mikko loomingu teisenemisi, ent tema täiuseni viidud kompositsioonitaju ning julgus motiivide töötlemisel jäid alati püsima. Just 1960ndate lõpul märgatakse Mikko töödes uusi kvaliteete, mida kroonisid mitmed preemiad. Sel perioodil tulid tema teostesse tugevalt üldistatud ning rütmistatud vormid, ent veelgi enam märgitakse ühiskondlike sõnumite signaliseerimist ning vahetut reageerimist kunstnikku ümbritsevale tegelikkusele.
“Linn” on Mikko loomingu üllatav avastus. Enne Teist maailmasõda ei maalinud Mikko üldisest linnavaadete vaimustusest hoolimata ühtegi selleteemalist tööd. Ka “Linn” ei ole niivõrd panoraamne ja dekoratiivne pilguheit, kuivõrd kompositsioonitehnika ilunäide. Ent veelgi enam: “Linna” on põnev uurida ka maali tekkekontekstis, mil kõik “läänelik”, eriti aga paheline linnamelu oli taunitud. Roiskuva kapitalismi kujutamise asemel kumab Mikko tööst läbi aga hoopis teatud salapära ja iha suurlinnaelu järele. Sest millest muust räägivad meile kabareesildid ja bussininad, poolalasti naisterahvad ja valgusfoorid, kõik uputatud öisesse koloriiti.