Lepo Mikko 1911–1978 Suvine maastik. 1977

Lepo Mikkole ning tema loomingule saab ning on lähenetud äärmiselt erinevate nurkade alt. On proovitud võtta nupuvõttesse tema kooliaegsete mõjutajate eeskujusid: püütud uurida “Pallase” Nikolai Triigi ning Riigi Kunsttööstuskooli õppejõudude August Janseni ning Roman Nymani jalajälgi Mikko töödes. On võrreldud Mikkot kahe tema suurima kamraadi Elmar Kitse ning Endel Kõksi töödega, kuid ka siin pole jõutud liiga kaugele. Legendaarne õppejõud, keda peeti tükk aega ainukeseks, kes suutis oma loomingus ka raskeimatel aegadel jääda ausaks ning eetiliselt vettpidavaks, suutis oma maalidega hõlmata niivõrd erinevaid küsimusi, et võrdlemine oleks igal juhul narr.
“Suvine maastik” peegeldab üht olulisimat Mikko suunda, mis läbi vormide stiliseerimise, värvipoeesia ning motiivi südamlikkuse tõuseb selgelt esile. 1970ndate lõpp nägi üht kunstniku kõrgperioodi (Kristjan Raua preemia 1976. aastal), mis puudutab ka “Suvist maastikku”. Ometi lisanduvad siingi teatud lisakvaliteedid, kus vormikatsetustele ning käe maalimisjoobumusele on juurde tulnud kummaliselt soe valgus ning kristalselt kõlavad värvid. Kõrge silmapiir ning napp taevas jätavad ruumi roidunud maastikule, mis on korraga melanhoolne ning rõõmus.