Alfred Hirv 1880 - 1918 Natüürmort puuviljade ja veinipokaaliga. 1895

Alfred Hirve on kaua ümbritsenud salapära, mille on põhjustanud nii “andmestiku puudulikkus” kui ka tema teatud eraklik positsioon Peterburis õppinud eestlaste seas. Hirv ning tema vanade hollandlaste traditsioonist tõukuv rahulik ning klassikaline kunstilaad moodustas silmapaistva erandi, mida on kõrvutatud vaid Johan Köleri loominguga. Juba noorelt äärmise andekusega silma torganud Hirv siirdus kõigest 15-aastasena Peterburi Stieglitzi kunstikooli, kuid sealse õpetuse kuivus suunas noore kunstniku edasi õppima professor Kleveri juures, kus “kasulikuks osutus õpetaja maitse ja tehniline vilumus” (Aleksander Tassa). Sajandi lõpul töötab kunstnik Alfredo Girvo nime all juba Rooma Kunstiakadeemias, seejärel aga legendaarses Ažbe kunstikoolis Münchenis, kus samal ajal tegutses ka Kristjan Raud.
Alfred Hirve “Natüürmort puuviljade ja veinipokaaliga” on kahtlusteta üks tema varasemaid teadaolevaid töid, mille kõigest 15-aastane kunstnik pani suure tõenäosusega välja ka oma esimesele ning tema eluajal viimaseks jäänud Eesti-näitusele 1897. aastal. Juba samal aastal kutsuti noor Hirv Peterburi Kunstnike Seltsi näitusele, millest sai alguse tema üliedukas karjäär Venemaal. Antud töö võimaldab meil juba jälgida noore kunstniku lemmikmotiivide kujunemist, samuti kompositsioonilist ülesehitust ning harjumatut valguseküllust. Ent lisaks teose vaieldamatule kunstiajaloolisele olulisusele saame rääkida ka maali iseväärtustest: maalimislaadi täpsest meisterlikkusest, mida täiendab värvide ning valguse vaba sulatamine pildiruumi, peegelduste erinevate variatsioonide otsimisest plekk-kruusil ja viinamarjadel ning draperii langemisvoltide väljatoomisest. Vaikelust keset natüürmorti.