Endel Kõks 1912–1983 Kartulivõtjad. 1940

Endel Kõksi olulisusest Eesti kunstiajaloos saab üha enam rääkida, kuid suur osa tema loomingust on teatud ajalooliste tingimuste tõttu ikkagi veel liiga vähe tuntud. Juba enne Teist maailmasõda jõudis äsja Ado Vabbe käe all “Pallase” lõpetanud Kõks äratada niivõrd suurt tähelepanu, et rida tema töid osteti kunstimuuseumite poolt. Kõksi toonases loomingus torkavad silma eelkõige idüllilised kohviku- ja linnavaated, mille värvikäsitlus on fovistlikult hoogne ja rõõmus. Nii ei panegi imestama, et pärast Eestist lahkumist jõudis Kõksi looming hakata flirtima kaasaegse popkunstiga.
Käesolev töö on üks haruldasi näiteid selle kohta, kuidas Teise maailmasõja puhkedes lisandusid Kõksi loomingusse lisaks muretutele linnaelu ja inimeste jäädvustustele ka sootuks teistsugused motiivid. Tumeda taeva all põlvili surutud sünkjas kartulikorjaja ei meenuta enam kuidagi kohvikulaua taga sigaretti tõmbavat peent preilit. Mitmekihilise maalina sisaldab Kõksi töö endas nii ajastuloolist dokumenti sõjaaegsetest meeleoludest kui ka sünget tõendit eestlaste kollektiivsest psühholoogilisest seisundist. “Pariisilik” värvikasutus on ootamatult tembitud nukruse ning ärevusega, mis on Kõksilt nõudnud hoopis teistsuguste toonide leidmist.