Johannes Greenberg 1887-1951 Näitlejad. 1940
Õli, lõuend. 60.0×80.0 cm Saadavus: Müüdud Raamita
Osalenud oksjonil HAUS GALERII / XII OKSJON, 2003 kevad
Teosest
Johannes Greenbergi kunstnikusaatus on nii üks silmapaistvamaid kui ka traagilisemaid. Tema lugu sisaldab endas Eesti kunstiajaloo lahutamatuteks osadeks kujunenud krestomaatilisi teoseid, ent ka jaburaid süüdistusi ja tagakiusamist.
Johannes Greenberg on üks vähestest eestlastest, kes on põhiõppe saanud Münchenis. Sajandi alguses külastas ta lühiaegselt eesti kunsti suurkuju Ants Laikmaa ateljeekooli, ent siirdus seejärel Saksamaale. Seal toimus ka Greenbergi esimene osalemine suuremal näitusel. Pärast seitset aastat Moskvas saabus ta 1920. aastal tagasi Eestisse, jätkates siiski pikemaid välisreise. Pidev ning pikaajaline kaasaegse maailmakunsti kogemine ning uute suundade sünnikohas viibimine lubasid Greenbergil järgmiseks 30 aastaks kujuneda üheks olulisimaks Eesti kunstnikus. Pärast katsetusi erinevate stiilidega siirdus ta 1936. aasta kevadel pikemale Euroopa-reisile, jõudes mõned kuud viibida ka Hispaanias. Ilmselt just seal kogetu ning nähtu tõi kaasa olulise ning silmapaistva murrangu kunstniku loometeel. Edasist tunneb kunstiajalugu juba kui “Greenbergi loomingu intensiivset õitsengujärku” (Hilja Läti Johannes Greenbergi monograafias), mis kestab umbes 1944. aastani. Pärast sõda näis Greenbergil minevat hästi – 1947. aastal tipnes õppejõukarjäär professori tiitliga ning tema maalimislaad mõjutas väga oluliselt ka väljaspool kooliseinu tegutsevaid kunstnikke. Ent peagi järgnes ootamatu pööre, väljaviskamine kunstnike liidust ning ateljeest ja Greenbergi traagiline surm 1951. aastal.
Ajavahemikul 1936-1944 valminud töid loetakse Eesti kunstiajaloo kullafondi kuuluvaiks. Tema toona valminud teosed on “pidevalt kaaskunstnike, kriitikute ja kunstipubliku tähelepanu keskpunktis, tema maaliliste lahenduste mitmekesisus äratab imetlust”, kirjutavad Greenbergi loomingu uurijad. Laiema avalikkuse ette on sellest hoolimata Greenbergi töid jõudnud silmatorkavalt harva ning parimas loomeeas valminuid veelgi vähem. Asjatundjate seas äärmiselt kõrgelt hinnatud kunstniku meelisteemal (teater ning näitlejad) valminud kahe teose ilmumine on aga juba sündmus omaette.
“Näitlejad” ning “Teatristseen” sisaldavad endas kõike, mida Greenbergi hindaja oodata võiks: maalitehnilist virtuooslikkust ning samas improvisatsioonilisust, äratuntavalt greenbergilikku värvikasutust ning pintsli tantsujälgi. Enamgi veel: meile näidatakse teatri mängulist iseloomu, pidevaid rollivahetusi läbitegevaid näitlejaid, kes on hetkeks loobunud maskidest - suursuguseid ja romantilisi, salapäraseid ja müstilisi. Greenbergi loomingu pärisossa kuuluvad teosed annavad tunnistust nii autori suurepärasest maalitehnilise võttestiku kasutamise oskusest kui ka võimest sellega vabalt ning mänguliselt ümber käia.
"Näitlejad" oli eksponeeritud Eesti Kunstimuuseumis toimunud näitutel 1965. ja 1987. aastal.
“Näitlejad” on ära toodud monograafia “Johannes Greenberg” (autor: Hilja Läti) teoste loetelus.
Johannes Greenberg on üks vähestest eestlastest, kes on põhiõppe saanud Münchenis. Sajandi alguses külastas ta lühiaegselt eesti kunsti suurkuju Ants Laikmaa ateljeekooli, ent siirdus seejärel Saksamaale. Seal toimus ka Greenbergi esimene osalemine suuremal näitusel. Pärast seitset aastat Moskvas saabus ta 1920. aastal tagasi Eestisse, jätkates siiski pikemaid välisreise. Pidev ning pikaajaline kaasaegse maailmakunsti kogemine ning uute suundade sünnikohas viibimine lubasid Greenbergil järgmiseks 30 aastaks kujuneda üheks olulisimaks Eesti kunstnikus. Pärast katsetusi erinevate stiilidega siirdus ta 1936. aasta kevadel pikemale Euroopa-reisile, jõudes mõned kuud viibida ka Hispaanias. Ilmselt just seal kogetu ning nähtu tõi kaasa olulise ning silmapaistva murrangu kunstniku loometeel. Edasist tunneb kunstiajalugu juba kui “Greenbergi loomingu intensiivset õitsengujärku” (Hilja Läti Johannes Greenbergi monograafias), mis kestab umbes 1944. aastani. Pärast sõda näis Greenbergil minevat hästi – 1947. aastal tipnes õppejõukarjäär professori tiitliga ning tema maalimislaad mõjutas väga oluliselt ka väljaspool kooliseinu tegutsevaid kunstnikke. Ent peagi järgnes ootamatu pööre, väljaviskamine kunstnike liidust ning ateljeest ja Greenbergi traagiline surm 1951. aastal.
Ajavahemikul 1936-1944 valminud töid loetakse Eesti kunstiajaloo kullafondi kuuluvaiks. Tema toona valminud teosed on “pidevalt kaaskunstnike, kriitikute ja kunstipubliku tähelepanu keskpunktis, tema maaliliste lahenduste mitmekesisus äratab imetlust”, kirjutavad Greenbergi loomingu uurijad. Laiema avalikkuse ette on sellest hoolimata Greenbergi töid jõudnud silmatorkavalt harva ning parimas loomeeas valminuid veelgi vähem. Asjatundjate seas äärmiselt kõrgelt hinnatud kunstniku meelisteemal (teater ning näitlejad) valminud kahe teose ilmumine on aga juba sündmus omaette.
“Näitlejad” ning “Teatristseen” sisaldavad endas kõike, mida Greenbergi hindaja oodata võiks: maalitehnilist virtuooslikkust ning samas improvisatsioonilisust, äratuntavalt greenbergilikku värvikasutust ning pintsli tantsujälgi. Enamgi veel: meile näidatakse teatri mängulist iseloomu, pidevaid rollivahetusi läbitegevaid näitlejaid, kes on hetkeks loobunud maskidest - suursuguseid ja romantilisi, salapäraseid ja müstilisi. Greenbergi loomingu pärisossa kuuluvad teosed annavad tunnistust nii autori suurepärasest maalitehnilise võttestiku kasutamise oskusest kui ka võimest sellega vabalt ning mänguliselt ümber käia.
"Näitlejad" oli eksponeeritud Eesti Kunstimuuseumis toimunud näitutel 1965. ja 1987. aastal.
“Näitlejad” on ära toodud monograafia “Johannes Greenberg” (autor: Hilja Läti) teoste loetelus.
Jaga 
