Jüri Arrak 1936–2022 Figuur. 1967

Jüri Arrak on Eesti kunstiajalugu mõjutanud viimased 40 aastat, murdes end samal ajal välja kunstimaailma kitsastest piiridest. Viimasest annab ehk parimat tunnistust sajandi saja suurkuju valimisel kümne enammainitud kunstniku hulka jõudmine. Siia lisandub veel kolmas nõks: hoolimata kunstimaailma ja laiade publikuhulkade üksmeelsest tunnustusest pole Arrak kunagi läinud kergema vastupanu teed ning hakanud looma teoseid, mis oleksid nö. kindla peale minekud, menukad ja aplausirohked. Isegi vastupidi – Jüri Arraku nimega seondub Eesti kunstis ikkagi teatud vaimne endaksjäämine, kindlameelne ja järjepidev üleskutsumine, et tuntaks ära ja haarataks selle järele, mis on inimeseks olemise tõeline tähendus.
Jüri Arrak (s. 1936) astus Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti 1961. aastal. Pärast kahe maailmasõja vahelist perioodi, mil siinne kunstiharidus võrdus Pallase nimega, tõusis pärast 1945. aastat esile legendaarne ERKI, mis Arraku ajaks oli muutunud ainuvõimalikuks kooliks, kust sai mitmekülgset kunstiharidust. Arrak asus õppima metallehistööd, ent huvitus samal ajal aktiivselt ka teistest kunstisuundumustest. 1960ndate Eesti kunstnike põlvkond püüdis toona agaralt teada saada, mis sünnib välismaa kunstielus. Kuna totalitaarse süsteemi suletus ei lubanud tutvuda vahetult kunstimetropolidega, kunstnikega ega nende teostega, lehitsesid noored agaralt ajakirju. Just Tšehhoslovakkia, Ungari, Poola, aga ka Ida-Saksamaa kunstiajakirjad andsid mulle tookord aimu, millega mujal katsetatakse, märgib Arrak ise. Eriti võlus mind aga katoliiklikus Poolas välja antud ajakirjade sünge sürrealismi-meelsus.
Koos ea- ja mõttekaaslastega moodustus ERKIs õppides kuulus rühmitus ANK’64, mida loetakse esimeseks organiseerunud kunstnike rühmituseks pärast 1920ndatel tegutsenud Eesti Kunstnikkude Rühma. ANK’64 tähendust on hinnatud mitmeti, ent nende tähtsust ei eita keegi: see oli okupatsiooniajal esimene rühmitus, mis haakus otseselt läänemaailmas toimunud kunstisuundadega ning mis programmiliseks ühendusniidiks valis avatuse. Kuigi ühelt poolt oli see ainuvõimalik ellujäämisstrateegia kunstniku loomevabaduse jaoks, oli see teisalt ka mäng tulega, kuna sotsialistliku realismi kaanonid olid endiselt eelistatud ning igasugune “teistsugune” kunst mõjus märgina opositsioonist. Rühmituse vanima liikme Jüri Arraku kõrval kuulusid ANK’64 ka Malle Leis, Tõnis Vint, Aili Vint, Kristiina Kaasik, Enno Ootsing jt. 1964. aasta oktoobris avati nende esimene näitus Estonia teatrihoones, mis Arraku sõnul oligi planeeritud suletuna, kus kokku käis umbes sada külastajat. Ent esimene ei jäänud viimaseks, ANK’64 korraldas pidevalt näituseid, kohtumisõhtuid, ettekandeid, loenguid, absurditeatri etendusi, käidi külas Moskvas Ülo Soosteril ja vene kunstnikel jne. ANKi liikmed tegid endale tuttavaks 20. sajandi kunsti- ning kultuurielu ja vahendasid seda üksteisele ning võõrastele. Aktiivseimalt tegutseti aastatel 1964 - 1967, 1960ndate lõpul hakkasid ANKlased üha enam oma radu pidi liikuma ning tõusid esile iseseisvate loojatena. Ent ka ANK’64 liikmeks olemine ei tähendanud piiratust, rühm ei koondunud programmilisena ühe kunstisuuna ümber, vaid pakkus just nimelt võimalusi avatud silmadega enda ümber vaadata. ANK’64 rolli on hinnatud mitmeti, enim on jäänud aga kajama nende avatuse printsiibi ning esteetilise kunsti positsioonide kinnitaja rollimääratlus. Ent Arrak ütleb lihtsalt: Ka meie hakkame ükshaaval sellelt “ankipuult” maha potsatama, aga loodan, et ka siis, kui viimase potsatuse heli on kustunud, jääb Eesti kunstimaastikule puu püsti – meenutama inimesi, kes tahtsid saada kunstnikeks ja kes omavahel tülitsemata selleks ka said.
Jüri Arraku hilisem loomebiograafia tõestab ilmekalt tema kunstnikuks saamise ja kunstnikuks olemise vääramatust. Ilmselt pole palju kunstnikke, kelle töödest kõneledes ei pea vestluskaaslasele pilte enam näitamagi – niivõrd tuntud on Arraku eetilise laetusega tööd. Kes ei teaks laialivalguvaid päid, teravaid ja klaare värve, religioosset atribuutikat ja motiivistikku? Arvukad näitusepakkumised ning preemiad, mis jätkuvalt Arraku postkasti saabuvad, tõestavad fenomeni olemasolu.

......................

Figuur on valminud ANK’64 kõrgajal, mil veel viimast aastat koos käidi ning koos tegutseti. Siin on näha ka ANK rühmitusele iseloomulikke põhimõtteid: loomevabadust ja haakumist vabameelsema läänemaailma kultuuriga. Arrak, keda huvitasid nii sürrealism kui metafüüsika, on Figuuri teinud aasta pärast kooli lõpetamist. Hoolimata viljakast loometegevusest on Arraku sõnul sellest perioodist pärit töid tänaseks säilinud vähe. Figuur on toonasele Arraku laadile aga vägagi iseloomulik, katsetades esemete lisamisega maalipinnale. Metalltoodete tehase kunstnikuna töötades oli Arrakul palju plekitükke, mida ta teatava vormilise ning sisulise võttena ka töödes kasutas. Ühelt poolt oli see kunstniku sõnul protest sotsialistliku realismi ja selle tõetruuduse – maalima peab nii, nagu tegelikult on! – vastu. Teisalt võib siin näha ka hirmu indiviidi kadumise pärast: plekitükk asendamas inimese nägu, anonüümne mass inimese eripära.
Eesti moodsa kunsti ajaloo silmapaistev teetähis, seda igatahes.