Oma loomingus olen aastaid mänginud joone ja optikaga. Selle kulgemine ja areng on ajas võtnud erinevaid vorme ja suundi, omistades joonele valguse, mateeria ja aine ning teatud neurovõrgustikulisuse omadusi. Kui esimestes seeriates oli keskne äratuntav figuraalsus ja selle materialiseerumine läbi valguse, siis edasine areng on liikunud üha enam abstraktsiooni suunas – eemaldudes äratuntavast ning keskendudes animaalsele ja tajulisele. Keha on muutunud pigem peitepildiks, mille elemente on võimalik tajuda vaid silmi kissitades ja fookust kaotades. 

Minu loomingulises praktikas on oluline ka trükiprotsess ise. Mulle on omane luua lõppteosena trükiplaadist eraldiseisev teos, mis on ühtlasi alge ja originaal kõigele järgnevale – tõmmistele. Nii ei ole trükiplaat pelgalt vahend kujutise paljundamiseks, vaid iseseisev teos ja lähtepunkt, millest hakkavad hargnema selle erinevad edasiarendused ja kihistused. 

Käesolev teos on hilisemast perioodist ning toob mõnevõrra tagasi varasemates töödes taandunud figuraalsuse, eriti näo kujutamise. Nägu on minu loomingus pigem erandlik motiiv – “keha keel” on tema jaoks olnud tunduvalt huvitavam kui näo miimika. 

Teose pealkiri „Mytselium“ viitab meie seotusele ümbritseva loodusega. Teose kandvaks motiiviks on seened – omamoodi looduse kroon aine ringluses. Seened paiknevad justkui taimse ja loomse maailma vahel. Silmale nähtamatu mütseelide ja hüüfide võrgustik loob siinkohal ülekantud tähenduses paralleeli ka meie enda aine ja keha võrgustikega – nähtamatute seoste ja ühendustega, mis meid ümbritseva maailmaga seovad.