Target viitab korraga nii märklauale, sihtmärgile kui ka eesmärgile. Minu käsitluses muutub sihtimine aga füüsilisest aktist psühholoogiliseks ja sotsiaalseks seisundiks: kes vaatab, kes vaatab vastu ja kelle poole on tegelikult sihitud?

Kujutatud keha paikneb märklauda meenutavas süsteemis, kuid ei ole üksnes sihtmärk. Tõstetud käed moodustavad žesti, mis jääb kaitse, alistumise, palve ja kontaktiotsingu vahele. Nii nihkub töö tähelepanu tabamise hetkel hoopis suhtluse võimalikkusele.

Minu teoses ei ole inimene kunagi täielikult nähtav ega täielikult kaitstud. Persona non grata võib siin tähistada subjekti, kes on asetatud kõrvale, varju või väljapoole kokkulepitud suhtlusruumi. Tagasi nähtavaks saamine eeldab aga kontakti loomist — käe ulatamist, küsimist, riski võtta vastu võimaliku vastuse.

„Target“ ei küsi üksnes, kelle pihta on sihitud. See küsib, mida tähendab olla korraga vaatleja, sihtmärk ja osaline suhtluses.