Kunstnik asub alati kusagil vahepeal — maa ja taeva vahel, nähtava ja nähtamatu piiril. Ühelt poolt seob teda maailm, mis on argine ja käegakatsutav. Teisalt on temas pidev tung vaadata kaugemale, kujutleda, küsida ja luua midagi, mida veel ei ole. Võib-olla ongi kunstniku positsioon just siin: kahe maailma vahel. Ühe jalaga selles, mis on olemas, teisega selles, mida alles otsitakse. Ta vaatab maailma, kuid samal ajal loob sellele uue vaate.

Maa ja taeva vahel räägib sellest vahepealsest ruumist — kohast, kus sünnib kujutlus, kus tegelikkus muutub tähenduseks ja kus kunstnik püüab hetkeks kinni enda jaoks midagi olulist, mis muidu jääks nähtamatuks. Ta ei paku vaatajale valmis akent, vaid maalib selle piiri ise, mille kaudu vaadata, jättes vaatajale salapära tema enda mõttetööst ja oma maailmast.