Arkadio Laigo 1901–1944 Prantsuse maastik. 1931

All paremal: A Laigo

Harukordne ning senitundmatu näide graafik Arkadio Laigo maaliloomingust. Riiklikes kollektsioonides on alla kümne Laigo maali ning väga palju suurem see number ei saagi olla, sest Laigo maalis harva ja suri noorelt. Alates 1933. aastast (Laigo oli siis alles 32-aastane) Laigo enam ei maalinudki ning keskendus täielikult graafikale.

Laigo oli Ukraina päritolu, tema isa oli vasksepp. Kunsti asus ta õppima Pallasesse 1922. aastal ning õppis Nikolai Triigi ja Peet Areni juures. Olulisel kohal Laigo kunstnikuteel olid aga mitmed Pariisi-reisid, millest esimene toimus 1929. aastal. 1931. aastal on ta taas Prantsusmaal ning maalib lisaks käesolevale teosele sarnase variandi, mis kuulub Tartu kunstimuuseumile. 

Laigo on maalinud ühelt poolt tundlikult järvesilma, mis asub mägede rüpes. Järve raamivad tumedad metsad, mis loovad kokkuvõtvalt värvikontraste: kuplilise maastiku soojadele toonidele lisanduvad metsaviiru külmad värvid. Teiselt poolt pöörab Laigo väga palju tähelepanu kompositsioonile. Ta oli lähedalt seotud kubismi viljelenud autoritega ning neid mõjusid on ka siin näha: mäed ja kuplid moodustavad geomeetrilisi rütme, oluline pole vaid maaliline üldmulje, vaid ka kontseptuaalne vormikäsitlus. 

Teos osales Arkadio Laigo isiknäitusel 1961. ja 1962. aastal Tartu kunstimuuseumis. Kataloogis on töö ära toodud nr 10 all. Eha Ratnik kirjutab kataloogis Laigost ja tema käesolevast tööst nii: “Et A. Laigo oli kunstikooli lõpetanud maalijana, moodustavad tema varasemate aastate loomingu peamiselt maalid. Need on mõjustatud tolleaegsetest kunstivooludest, eriti kubismist. Selles suunas töötamiseks sai A. Laigo tõuget tõenäoliselt juba “Pallases”, kus tema viimasel õppeaastal olid õpetajaiks kubistliku kunstisuuna esindaja J. Vahtra ja sellest mõjustatud P. Aren. Ka oli A. Laigo lähedaste tuttavate hulgas selle suuna viljelejaid. 1928. a. astus A. Laigo kubistlike taotlustega Eesti Kunstnike Rühma. Kubismi mõju A. Laigo varasemas loomingus avaldub esmajoones tugevas dekoratiivsuses, geomeetrilistes vormides ja rõhutatult ranges kompositsioonis. Erinevalt kubistidest ei lasku A. Laigo aga kunagi vormide “lahkamisele”, nende üksikosade projekteerimisele.

Oma maalidel kujutab A. Laigo artiste, muusikuid, suplejaid jt., ta loob ka natüürmorte, maastiku- ja linnavaateid. Vaadeldes A. Laigo maale arenguliselt, näeme siin muutusi peamiselt koloriidis. See on ta varasematel lõuenditel raskepärane sinakasroheline, millesse elavat kontrasti toovad üksikud punakaspruunikad laigud. Värvipaletis on jõudu ja erksust. Pärast esimest Pariisi õppereisi 1929. a. muutub teoste üldilme tuhmiks. 1931. a. töödes, näiteks “Maastik” ja “Prantsuse maastik”, on see summutatud koloriit tunduvalt helenenud ja kahvatum.”