Eerik Haamer maalis pärast teise maailmasõja ajal Rootsi lahkumist hulgaliselt sealse maastiku vaateid. Eriti meeldisid talle sõjajärgsel ajal kaljud ja mäestikud, nende napp koloriit ja majesteetlik vorm. Haamer oli meister, nägemaks lakoonilisuses midagi poeetilist. Siingi teosel on näha, kuidas ta maalib hallikate kivide pesa, kuhu poetab värvilise taimestiku. Tänu lakoonilisele foonile tõusevad värvid esile, muutuvad lüüriliseks ja efektseks. “Tema maalide ekspressiivsus, summutatud rohelistes ja pruunides toonides koloriit seostub vahetult põhjamaise looduse ning karmide randlaste tüüpide kujutamisega. Oma andelaadi vaoshoitud dramaatilisuse ja eepilisusega on Eerik Haamer erandlik suurkuju eesti maalijate hulgas,” kirjutati kord lehes.