Rein Tammik 1947 Deauville'i rand. 1991

All vasakul: TAMMIK

Rein Tammik oli Eestis tuntud hüperrealistlik autor, kelle irooniline ning mänguline laad tsiteeris tihti ka kunstiajaloost tuttavaid motiive või repliike. 43-aastasena kolis ta 1990. aastal Prantsusmaale ning elab sellest ajast peale seal. Tema laad muutus: asemele tulid vanameisterlikud realistlikud maalid. Ta avastas impressionistlikud võimalused valgusega töötamiseks ning tasapisi liikus suunda, mida ta nimetas isiklikuks postimpressionismiks.

Tegemist on tema esimese või teise suvega Prantsusmaal, muljed on värsked ja kutsuvad maalima. Deauville asub Normandias, seal suvitab peamiselt kõrgklass ning kohalikke on vaid mõned tuhanded. Maalilises paigas on filmitud palju filme, seda on maalinud mitmed kunstnikud, siinsel filmifestivalil on käinud paljud staarid (Elizabeth Taylorist Robert de Nironi), siin toimuvad hobuvõistlused, muusikafestivalid ja nii edasi.

Normandia lõuendid peegeldavad murrangut Tammiku loomingus: rannad on maalitud udu- ja pilvelooris, üksikud figuurid sulavad valgusesse, Tammik otsib värvides vabadust. Ta ei otsi vaatemängu, vaid vaikust. Tema Deauville’i perioodi teoseid on tänaseks väga vähe liikumas, ometi oli tegemist Tammiku loomingus murrangulise ajajärguga.

Tammik on märganud rannas ennekõike värve ning neid kiirelt ja improvisatsiooniliselt lõuendile kandnud. Senisest hüperrealismist pole enam jälgegi, Tammiku looming muutub. Ta ise on öelnud: “Arvan, et maalikunst ei suuda ega pea midagi uurima ega lahkama, selleks on olemas teadlased ja hästi finantseeritud laboratooriumid, luurevalitsused  ja eriteenistused. Kaunid kunstid on head iseeneses. Neid pole võimalik millekski ära kasutada – ja see ongi kaunite kunstide ülim mõte. Prantsusmaale tulles lõpetasin enda piinamise küsimusega, kuidas ajaga kaasas käia. Eestis oli mul vaid üks paariaastane periood, kui maalisin pastellidega natuurist. Põhilise aja tegin seda, mida ma praegu nimetan päkast väljaimemiseks: tahtsin maailmale midagi  öelda. Prantsusmaal kukkus välja niimoodi, et polnud vaja midagi maailmale öelda, sest keegi ei oodanud seda mult. Kõik ümberringi ootasid, et maaliksin Normandiat. Mõistsin, et võib väga hästi maalida ka nii, et silm näeb ja käsi mõtleb.”