Evald Okas 1915–2011 Sõbratarid. 1962

All vasakul: Sõbratarid. Kuivnõel, akvatinta

All paremal: E.Okas 1962

Evald Okase pikaajalises ja väga viljakas loomingulises aktiivsuses, mis ulatub 1930. aastatest 21. sajandi alguseni, on üks eriline ja erakordne periood 1960. aastate graafikas. See tõuseb esile šiki moekusega. Mood kui selline oli nõukogude kunstis üldiselt alahinnatud või isegi halvustatud, sest elati ajatus ajas ning tähtsaks peeti ideoloogiat, mitte vormi- ja välimusepõhist kaasaskäimist muutustega.  Kunstnik oli siinse teose valmimisel 47-aastane, näinud Eesti Vabariiki ja sõda ja nõukogude võimu kehtestamist ja ideoloogilist survestamist, kehtestanud end ajaloo „õigel poolel“ oleva maalijana, loonud toimiva perekonna ja tulevase kunstnikedünastia – ning järsku ilmuvad tema graafikasse läänelikud moodsad, eranditult kaunid, tänapäeval ütleks „seksikad“ naised, kellel pole nime. Okas keskendub tüpaažile. Seljas enneolematult paljastav kleit ja laual aimatav Coca-Cola pudel, midagi sellist nõukogude moraalikoodeks ette ei näinud. Reisidel kogetud stseenid on Evald Okasel teostatud mustvalges graafikas, mitte maalikunstis. Kas graafika on reisimisel loogiline valik? Kas kunstnik tunnetas graafikas suuremat poliitilist ja pildilist vabadust? Kas graafilisi lehti oli reaalajas kergem võõra silma eest varjata? Kunst, mis tänapäeval tundub ideoloogiliselt neutraalne, ei pruukinud seda olla toona.