Olav Maran 1933 Maastik. 1991

All paremal: OM 91

Olav Maran lähtus väga palju loodusest, kuid iga motiiv ei sünnitanud kohe uut lähenemist, vaid pigem uuris Maran pidevalt samu printsiipe. “Kunstnik tahaks nagu kinnitada, et ei ole olemas igavat maastikumotiivi, üksluist mereranda ega tüütut halli päeva, need kõik on vaid fragmendid ühest suurest loodustervikust, sellest põhilisest, mille üheks osaks on meiegi elu," kirjutas kord Evi Pihlak ja lisas kümmekond aastat hiljem: “Läbi välise mulje olemusliku poole pürib Olav Maran nii oma maastikes kui ka natüürmortides. Nagu iseenesest suunavad tema maalid vaatlejat mõtlema looduse eksistentsiaalsetele külgedele, kõige oleva suurele sisemisele terviklikkusele ja tasakaalule.”

Kui ta avab 1985. aasta alguses näituse, ütleb Maran ise oma maastikumaalide kommentaariks: “Mina olen maalinud Eestimaa tuttavates paikades, siin tunnen end turvalise ja vabana. Kui olen selles kohas kaua elanud, selle maa peal kõndinud, siis usun, et suudan tabada paikkonna spetsiifilist hingust ja leida tolle sooja, südamliku ühenduse, mida hea maastikumaal peaks kätkema.” Samuti selgitab Maran, miks ta maastikke teeb guaši ja temperaga: “Tempera- ja guašitehnika ei anna materiaalsust, on tinglikum, seepärast maastikule kohasem: seal on tähtis rohkem üldseisund. Maastikku olengi ainult ses tehnikas maalinud. Plenääris töötamiseks sobib see mulle paremini.”