Toomas Vint 1944 Sajune pärastlõuna. 2003

All paremal: TV 03

Toomas Vindi maalid on algusest peale sisaldanud endas teatud lageduse või tühjuse printsiipi. Vint, kes ise liiga palju oma loomingut kommenteerida ei taha, tekitab seeläbi metafüüsilise ja veidi salapärase atmosfääri. 

Kuigi Vint läks pärast keskkooli õppima bioloogiat, katkestas ta õpingud ning hakkas maalima ja hiljem ka kirjutama. Tema laad kujunes välja hämmastavalt kiiresti. Maalide motiivid pärinevad enamasti loodusest, meeleolu meenutab vaikelu, stiili on kirjeldatud nii metafüüsilise maali kui intellektuaalse naivismina. Olulisel kohal on valguse ja varju abil atmosfääri loomine, draama luuakse harjumatult mitte dünaamika, vaid looduse tardumise kaudu. Hoolimata käekirja ja huvide ampluaa muutumatuna püsimisest, ei ole Vint laskunud enesekordusesse, vaid – nagu ta ise ühes 1985. aasta intervjuus ütleb – “Pildi tegemine on sündmus ja iga pilt on sündmus – muidu ei teekski.” Enn Põldroosi sõnul: “Tavaliselt on nõnda, et kui kunstnik astub kogu elu ühte kitsalt piiritletud mõtte- ja vormirada, siis kaotab ta tegevus tasapisi värskuse ja stagneerub. Vint on suutnud seda loodusseadust ignoreerida.” Jüri Kuuskemaa on aga kirjutanud: “Detailide ajuti illusionismini küündivale aistitavusele vaatamata ei maali kunstnik kunagi natuurist. Tema maastike värvid oma kaunis liialdatuses näivad pigem pärinevat värvidiapositiividelt. /…/ Looduslike algmotiivide osised põimitakse kokku kujutelmas, mis lubab väljuda argirealiteedi kammitsaist.”