Olav Maran 1933 Vaikelu meloni ja mandariinidega. 2011

All paremal: OM 11

Alates 1960ndate lõpust on Olav Maran maalinud programmiliselt natüürmorte, mida ta ise nimetab sama järjekindlalt vaikeludeks. Marani vaikelud on alati meisterlikult maalitud ning kannavad endas sügavamaid eetilisi järeldusi maailma kohta. Aastakümneid maalitud erinevad vaikelud kujutavad pea alati püramiidjalt laotud esemeid, mis on mingil moel ajalooga, ja nende keskele asetatud mõnd orgaanilisest maailmast pärit objekti, näiteks praegu melonit ja mandariine. Juba maaliruum ise on alati hämar ning loob ajatu atmosfääri, kust moodsa maailma saginad on välja jäetud. 

Olav Maran ise on kirjeldanud oma vaikelusid järgmiselt: “Kusagilt tungib sisse valgusekiir, mis toob esile asjade tõelise olemuse – nagu siin eluski. Vaikeludeks kasutan lihtsa, võiks öelda isetu vormiga esemeid. Savipotid, mis on teeninud mitut põlvkonda, metallanumad, mis on tehtud meistrite parima äratundmise järgi. Nende seest on söödud-joodud. Need kuuluvad loomulikuna meie elu juurde. Nendes pole edevust. Nad on nagu loodus. Tegelikult sümboliseerivad esemed meid ennast. Piiblis nimetataksegi inimest astjaks. Anastassia Tsvetajeva võrdles mu vaikelusid perekonnapiltidega, kus paar suuremat on keskel ja nende ümber väikesed.”

Samuti on Maran selgitanud, miks ta natüürmorte teeb õlitehnikas: “Vaikelus on esemelikkus, materiaalsus tähtis, selleks sobib õlimaal paremini.”