Kristiina Kaasik 1943–2024 Abstraktsioon. 1990

All paremal: KKaasik 90

Kristiina Kaasik lõpetas kunstiinstituudi teatridekoraatori erialal, kuid juba instituudis liitus maalikunstnikuna avangardrühmitusega ANK ’64. Edaspidi saigi Kaasik tuntuks maalijana, kes lähtus loodusmotiividest ning liikus üha enam abstraktse kunsti poole. 

Kaasiku loomingusse tõi muutuse üpris argine nihe. Kaks aastat enne käesoleva maali valmimist sai ta lõpuks omaette ateljee Pirita sovhoosilt – ühe elumaja ülemisele korrusele rajati kunstnikele ateljeed. Kui seni oli tema loodusmaalidel valitsenud rohelus, siis nüüd kiindus sinisesse taevasse – näeme ka käesoleval tööl tugevat sinise kasutamist. “See oli uus kogemus: ateljee aknast paistsid meri ja taevapanoraam. Ka mu maalid hakkasid tasapisi teisenema kas uue ateljee tõttu või olin ka ise selleks ajaks muutunud,” on Kristiina Kaasik ise öelnud. 

Tema abstraktseid jõulisi värvikooslusi uuriv looming oli siinse kunstipildi kontekstis isegi harjumatult ekspressiivne. Maali pinnale on tekitatud plahvatusi, avanemisi, äkilisi tihenemisi, ootamatuid mustavaid auke või kiireid ja intensiivseid värvimikstuure. “Raske on sõnadesse panna mõtteid, parem, kui maalides üldse ei mõtle, pigem tunnen,” on Kaasik öelnud. “Usun, et värvikirkusega, värvide tugeva energeetilise mõjuga ja kooskõladega on võimalik viia inimest teistesse ulatuvustesse. Mõni inimene saab su töödega kontakti, mõni mitte. Kõigile ei saa meeldida, aga nii on iga loominguga. Kunstniku ülesanne on inimest kõrgemale tõsta. Ma tahan, et mu maalid oleksid ruumilised, et inimene saaks neisse justkui sisse minna.”