Andrus Johani 1906–1941 Kitarrimängija. 1929

All paremal: A. Johani 29.

Andrus Johani kuulub 1930. aastate Pallase koolkonna kunstnike tippu koos sõprade Kaarel Liimandi, Nikolai Kummitsa, Aino Bachi ja Hando Mugastoga. Toonane näitusekriitika märkas esimesena nende teoseid, eksponeeritud näituste kesksel kohal. Need kunstnikud defineerivad tänaseni paljuski 1930. aastate kunsti ja Eesti versiooni realistlikuma kujutusviisi tagasitulekust. See tõusis poliitiliselt pingelises õhustikus moodi kõikides Euroopa maades, ka demokraatlikul Prantsusmaal, mille trende Tartu Pallases jälgiti. Taandumas oli 1920. aastate avangard. Andrus Johani oli eelkõige nõtke joonistaja ning poeetiline realist, mida esindab ka siinne sulega valminud tušijoonistus. Kunstnik pole teinud eelvisandit, vaid kandnud mulje otse paberile, andes tunnistust joonistaja enesekindlusest. Tegemist on kerge spontaanse visualiseeringuga hetkest, milles on palju vabadust. Kitarrihelid vabastavad õhkkonna pingetest ning ka pillimees on ilmselgelt professionaal. Muusiku nägu on vaataja suhtes pööratud, justkui unistades. Vaataja tähelepanu ei vangista tema pilk. 1929. aastal oli Andrus Johani veel Pallase tudeng, ent juba valiti ta osalema eesti kunsti esindusnäitusele Soome. Joonistus oli kaua varjul abikaasa Helene Mugasto-Johani isiklikus kogus, seejärel erakogus. 1998. aastal ilmus kirjastuses Kunst kogumik „Andrus Johani oma ajas“, mille koostas kunstniku abikaasa, kaua aega suurim Andrus Johani loomingu asjatundja.