From Here To Eternity on Hollywoodi kuldajastu (1953) sõjaväeteenistusest, poksist ja suurest armastusest punutud blockbuster (osades Burt Lancaster, Montgomery Clift, Deborah Kerr jpt.) mida 1970-ndate alguses ja keskel Soome telekanalite erakordselt rikkalikus filmivalikus vaadata sai. Mustvalgena võis Vaikse ookeani arhipelaagil filmitud hirmilusaid loodusvaateid ja päikeseloojanguid vaid ette kujutada. Sõjavastase, armee-elu mitte glorifitseeriva filmina (tegevus toimus veel rahuajal, enne Pearl Harbourit) sattusin seda nägema ajal, mil ERKI lõpetamise järgselt ootas mind vene sõjavägi. Võis olla üks põhjustest, miks 20+ poisikesena lugu mind liigutas. Siit ka inspiratsioon. 

Selles maalis kasutan dekonstruktsiooni teadlikult, võttes päikesloojangu värvid järjekorrast lahti, ja kasutades neid mark rothko`like tellistena, ei lähe melodraama üle võlli, camp pole minu teema. Miks aga kotiriie?

Film on aastast 1953, samast aastast, kui mind tehti (sündisin 1954, Eestist 1949 a loomavagunites Siberisse küüditatud Linda Allmanni ja Laos-Rudolf Elkeni lapsena). Arhetüüpne kotiriie, kartulikottide traditsiooniline materjal, on minu puute- ja nägemismälus 1950-ndatest saati, hilisemad kümnendid on vaid uusi konnotatsioone lisanud – riie on hämmastavalt sarnane robustsemat sorti lõuendiga, nimelt olen suurmuuseumites näinud näituse-vahetustel suurte „rembrandtite“ jt vanameistrite tagakülgi – XVII oli tekstiil hinnaline materjal, õmblustega tahaküljad on omaette vaatamisväärsused.

Pealesõjaaegses, 1950-ndate Itaalias, tagasihoidlike majanduslike võimaluste kontekstis formuleerunud arte povera kunstiliikumine rebis ja kasutas kotiriiet kui materjali kõige muu olmelise kõrval, mis koos abstraktse ekspressionismi ja varajase pop-kunsti lainega siin- ja sealpool Atlandi ookeani kunstnike lõuenditele ja assamblaažidesse jõudis. Mulle meeldivad klassikalist modernismi formuleerivad aastakümned ja tollane kunst/arhitektuur/muusika/film jne – ehe ja jõuline, robustse kooriku all aga peidus õrn haavatavus. Eksponeerin käeolevas (ja ka teistes oma töödes) lõuendirebendit kui hommage`i vastupidavusele ja vaimsele murdumatusele. Oleme eestlastena siiani püsima jäänud, ja elame iseseisvas riigis (!)

Imagoloogia-spetsid Calvin Kleini moe-impeeriumist on oma kõigi aegade edukamaile lõhnale ETERNITY nimeks pannud, minu abikaasa Linda lemmiklõhn.