Lydia Mei 1896–1965 Päevalilled kannus. 1947

All paremal: LYDIA MEI. 1947

Haruldane suuremõõtmeline teos Eesti ühe kõige olulisema natüürmortide maalija Lydia Mei loomingust. Mei on viimastel aastatel tõusnud taas kunstimaailma huviorbiiti ning ulatuslik näitus KUMU-s näitas tema loomingulise ande erinevaid tahkusid.

Sarnaselt paljude kunstnikega töötas Mei pärast teist maailmasõda esimestel aastatel pigem tagasitõmbunult. Ametlikud nõuded ootasid teistsugust kunsti ning subjektiivsel pintslikirjal, vormide hajumisel ja värvide iseseisvumisel polnud selles kohta. Kui toimus Lydia Mei loomingu ülevaatenäitus (1980), siis ei olnud seal eksponeeritud ühtegi maali 1940ndate algusest 1950ndate keskpaigani – ilmselt oli neid valminud sedavõrd vähe, et polnudki midagi näidata.

Eesti maalikunsti üks paremaid tundjaid Evi Pihlak on selle perioodi kohta kirjutanud: “L. Mei teemade ring ja maitse jäävad peaaegu endiseks, kuid mõnevõrra muutub kunstniku käsitluslaad. Emotsionaalne, vaba maalilisus taganeb kainema ja asjalikuma käsitluslaadi ees. Kunstnik püüab nagu senisest suurema põhjalikkusega tungida meid ümbritsevate esemete keskele, anda neist vaatajale täpsem ja detailirikkam kujutus. Natüürmortidele tekib rohkem esemeid, erilist rõhku pannakse materjali ilu kõrval ta võimalikult tõepärasemale edasiandmisele.”

Maal on tehtud ilmselt õdede Meide Nõmmel Sõbra tänaval asunud majas. Päevalilled olid Mei loomingus sageli esinev motiiv.