Eduard Wiiralt 1898–1954 Eesti neiu. 1942

Ülal vasakul: Le 2. juillet 1942

2. juulil 1942. aastal oli neljapäev. Õhtul kell kolmveerand kümme pidid kõik tuled kustu olema – algas nn pimendamisaeg. Ajalehes Postimees anti edasi sõjateateid ning kirjutati, et sõnal “metsavend” on nüüdsest positiivne tähendus, sest märgib inimesi, kes nõukogude võimu vastu eelmisel aastal võidelnud olid. Tartus leiti uued kartulikogused ning anti teada nende müügist. Inimesed otsisid kuulutuste kaudu jalgrattaid, diivanit, elektrivoolumõõtjat ning müüsid lapsevankreid ja hobuseid. Ajad olid keerulised.

Just sel päeval on mõned aastad varem Eestisse naasnud Eduard Wiiralt ja joonistanud Ada Sullingut. Modelli kohta pole liiga palju teada ei varem ega hiljem. Mõned viited osundavad, et teise maailmasõja keerises jäi ta kadunuks. Wiiralt oli modellist inspireerunud, aga enam mitte erootilises võtmes nagu kümmekond aastat varem oleks võinud oletada. Ta tahtis leida teatud Eesti rahvast iseloomustavat üldtüpaaži. Kui joonistuste põhjal valmisid hiljem kaks graafilist lehte ja need sügisel välja pandi, kirjutas arvustaja: “Möödunud suvel otsis Viiralt kaua ja hoolikalt eesti maaneiu tüübilisimat kuju ja leidiski ühe ja lõi selle järgi ülalmainitud teosed Eesti neiu. Viiralt töötas pingerikkalt kogu suve, et too neiu karaktertiseeriks meie maaelu noore naise looduslikku tervet ilu, karget elujõudu, priskust ja seda sarmi, mis elab puhtates silmades. Rätikus, sõlm lõua all, vaatabki ta meile vastu, lihtne, veetlev ja loomulik. Kui omal ajal Ants Laikmaa oma Läänemaa neius toonitas mõningat etnograafilist, siis E. Viiralt on peamise tähelepanu pühendanud eesti neiu näo karakteriseerimisele ja ilme elulisusele. Tundub, et see teos seob hulkade südameid ja saab väärtuslikuks rahvuslikuks ehteks paljudes kodudes.”