Hugo Lepik 1905–2001 Põgenemine. 1947

All paremal: H LEPIK 1947

Põgenemine oli Hugo Lepiku jaoks tuttav teema, kuna oli ka ise põgenik. Ta osales kivi- ja ofsettrüki kursustel Berliinis, lõpetas 1939. aastal Riigi Kunsttööstuskooli ning asus samas kohas õppejõuks. 1944. aastal saabus aga sunnitud lahkumine Rootsi, kus ta elas pika ja loomingurikka elu, viljeledes graafika kõrval ka maalikunsti.

Maal Põgenemine on Eesti kunstiajaloos haruldane teos: kuigi 1940ndate ajalugu oli väga dramaatiline, siis ei ole seda üleliia palju kujutatud. Siiajäänud kunstnikud ei tohtinud teemat puudutada. Välismaale põgenenud pidid aga oma elud üles ehitama, mh kunsti müümisega ning keskmine rootslane või kanadalane eelistas elutoa seinal näha eksistentsiaalsete stseenide asemel lilli ja kuupaistet.

Lepik on maali südamesse asetanud kõige traagilisema hetke: noor ema põgeneb koos lapsega. Ema nägu on ka ainsana selgemalt välja maalitud. Teine ema enam pageda ei jaksa, tema istub meeleheites maas, laps tema põlvede juures. Teised põgenejad on kaasa haaranud oma maise vara, kuid kiirustades ja see mahub vaid väikestesse pampudesse. Põgenemine on ootamatu ja kiire – nagu oli ka eestlaste lahkumine kodumaalt. Lepik on valinud põgenemise kujutamiseks sobilikud värvid. Pruunikas koloriit on tõsine, traagilisuse tõsidust ja möödapääsmatust rõhutav.