Enn Põldroos 1933–2025 Mantegna. Madonna delle Cave. 1999

All paremal: EnnPõldroos 1999

Pöördel autori märge: /.../ 1489. Mantegna. Madonna delle cave /.../

2000. aasta veebruaris avati Vaal Galeriis Põldroosi isikunäitus Register, kus oli eksponeeritud ka käesolev maal. Põldroos ise on öelnud selle näituse kohta: “Olen korraldanud hulganisti näitusi, kuid sedapuhku oli asi eriline. Vana mehena pidin endale midagi tõestama, pidin kuhugi ruumitühjusse joonistama punktid, mis oleksid minu jaoks muutumatud. Ma ei saanud enam mööda revisjoni vajadusest. Olin valinud rea vanade meistrite pilte, pööranud need mustvalgeteks negatiivideks ja toonud nad läbi ajafiltrite kaasaega. Lõuendite kõrvale asetasin paljundatud teksti:

“Ma rändan oma mõtetes mööda muuseume. Ma möödun Uffizis Veenuse sünnist ja pöördun vasakule. Ma tõusen mööda Ermitaaži treppe, Louvre’is suundun Sully’st Denon’i. Ma tean põhiplaane, mäletan, kus üks või tene pilt ripub. Tihti ma unustan, millises ajas ma elan. Cosimo de’ Medici uhke peahoiak on mulle lähedasem ja mõistetavam kui kaasaegse turritav kukal. Mulle meeldivad raskelt kukkuvad voldid, mis varjavad kaunist kintsu. Või pistoda. Tegelikult elame kõikides aegades, mis olnud. Nad toimivad meis üheaegselt. Ükski neist pole reaalsem kui teine ega vähem reaalne kui tänapäev. Aeg on suhteline, see on nagu paljutoaline korter, kus küll mõned toad on hingelähedasemad. Ma ei usu ränkadesse pööretesse inimmõtlemises, mis oma kardinaalsuses löövad platsi puhtaks ja sulgevad meid jooksva kalendri kapslisse, kus vaatepilu olevat vaid olevikku. Või tulevikku. Ma ei usu sellesse pilusse, inimene suudab vaadata vaid panoraamselt ning olla korraga vaid kõikjal. Tegelikult on see tobe, ma räägin inimestest, kuid mõtlen selle all vaid ennast. Mis mul teistest! Ma uurin seoseid ajastute vahel. Mind huvitavad koridorid, mis ühendavad tube aja korteris. Ma transformeerin kujundeid sajandist sajandisse, nad pöörduvad pahupidi ja muutuvad negatiivideks. Kuid nad jäävad iseendaks, tõestades mulle kõige üheaegsust. Negatiiv, see on arhiivifakt, mis hülgab näilisuse ja kodeerib olemuse. Negatiiv on dokument, seega ajatu ja puhas. Negatiiv on ka eitus. Kes meist suudaks pidada midagi tähtsaks ilma seda eitamata! Need on naised, vahel mehed maalidelt, sajanditest, mis mulle kallid. Mul on hea meel, et nad on ikka veel elus ning kõrgele eale vaatamata kõbusad."

See oli vahekordade klaarimine Mantegnaga, El Grecoga. Või rituaalne kummardus. Renessanssi selguses ja baroki väänlevates voluutides on minu jaoks alati olnud erootiline müsteerium, mis ulatub mingisse väga varasesse kogemusse, kui kogemus polnud veel kogemus. Kas oli see siis, kui ema pani kõrvale muinasjuturaamatu ja näitas mulle läikivate piltidega kunstialbumit? Sealt hargnevad kõik minu eelistused. Nad võivad minna kaugele, olla võrreldamatud algallikaga, kuid seos on jälgitav. Kui noore mehena ühel suveõhtul jõudsin Firenzesse, kogesin kordumatult, et olen jõudnud koju. Ma püüan ahnelt tabada selle tunde pudemeid maailma kunstimuuseumides."