Enno Lehis 1912–2011 Tänavavaade. 1960ndad

All paremal: E. LEHIS

Pöördel kompositsioon "Tuulehoog lillepeenral" (1990)

Kaugusest paistva tööstusmaastiku hooned on kummastavas vastuolus akvarellitehnika õrnusega. Eesti kunstnikud ei kasvanudki kunagi korralikeks industriaalse maastiku imetlejateks, ikka tõid nad sisse lüürilisi ja romantilisi noote, liites ühelt poolt masinate ajastu ja teiselt poolt oma kunstilised ideaalid.

Enno Lehis oli muusik (ta mängis trompetit) ning akvarellist. Õlimaal teda eriti ei köitnud, sellele eelistas akvarelli romantilisust. 1972. aastal kirjutati lehes juubelilugu: “Kunstniku nägu on kujunenud välja. Poeetiline, meeleolukas, laia, virtuoosse ja lausa märja sulava pintslilöögiga annab ta maastiku ja inimeste juures edasi pehmuse, õrnuse. Lihtsalt, võluvalt ja intiimselt. Lehisega rääkides kaldub jutt ikka selle poole, kuidas jõulisemalt, värskemalt ja puhtamalt akvarellida. Uusi mõtteid, plaane ja töölusti lausa tulvab. [--] Kui me vabariigi teedel näeme otsivalt vuramas hallikasvalget “Volgat”, siis võime kindlad olla, et Lehise “ateljee” on käigus. Ootavad ju lugematud uued Musta-, Lasna- ja Õismäe korterid Tallinnas, paljud samasugused aga ka teistes linnades ja maal soolaleivalistelt Lehise pilte. Jõudu kauni ja hapra kunsti tegijale! 50. aasta on täismeheiga ja vastab ka tegudele.”