Endel Kõks 1912–1983 Abstraktne kompositsioon. 1963

All paremal: EKõks 63

Endel Kõks lahkus Eestist 1944. aastal ning välismaal elamine võimaldas tal liikuda uutesse suundadesse, mida ENSVsse jäänud teha ei saanud. Juba 1960. aastaks oli ta jõudnud abstraktsionismi, mis võib tunduda ootamatu suunana, ent oli tegelikult loogiline jätk tema 1940ndate loomingule. Kui ta tol ajal kujutas meelsasti kohvikustseene, siis oli samas tema põhihuviks atmosfääri ja meeleolu kõrval koloriit. Koloriit on fookuses ka tema abstraktses kunstis – motiiv on küll kadunud, kuid tuum on sama.

Efektne, võimas ja suurejooneline kompositsioon reedab kunstniku veendumust uue suuna õigsuses ja enda vilumuses. Üks suuremaid Kõksi töid mängib julgelt kontrastidega, loob ootamatuid värvikoosluseid ning kasutab abstraheeritud kujundeid väikeste fragmentidena, mis elavdavad maaliruumi. “Vabadus on loomingu põhiline vajadus,” ütles Kõks antud töö valmimisaastal. Aasta varem kirjutas ta aga, et kuigi Pallases õppides ei olnud nad näinud abstraktseid töid, mõistsid nad värvide ja vormide rolli moodsas kunstis. “Me veendusime, et kunstnik ei pruugi sugugi kinni hoida mingist kindlast värviskaalast, vaid et tuleb julgesti kasutada ka kõige “'võimatumaid” värve, tuleb luua uusi kontraste ja uusi harmooniaid. Ühe sõnaga – tuleb asuda eksperimentaalse kunsti teele. Kontakt teiste kunstialadega oli meile õpetanud, et teosel võib väga vähe sidet olla – või ka üldse mitte, nagu näiteks muusikal – meid ümbritseva realiteediga ja et maal võib olla üks täiesti iseseisev objekt just niisama nagu iga muu inimeste kätetöö ja et tema väärtus ei saa mitte selles seista, kuivõrd hästi või halvasti üks või teine looduslik objekt sellel on edasi antud. Kuigi me ei olnud veel näinud ühtegi abstraktset kunstiteost, aimasime, et maalikunstis võib värvide ja vormide ning võib-olla ka faktuuri abil saavutada neid ülemtoone, mis tekib näiteks poeesiat lugedes ja mis mitte luuletuse sõnades ei seisa, või mida hea muusika kuulamine alati kuulajas esile kutsub.”