Henn Roode 1924–1974 Natüürmort. 1969

Tagapapil: Henn Roode sünd. 1924 a "Natüürmort" 1969 /.../

1960ndate lõpus hakkas Roode pöörduma tasapisi taas natuuri poole. Tema teostel olevad esemed muutusid üha äratuntavamaks, kuid samas ei olnud maalidelt veel lahkunud Roode analüüsisoov, geomeetrilisuse kaudu olemusliku tuuma leidmise ihalus. Sääraseid natüürmorte ladus ta elu lõpuaastail mitmeid, kuid ei unustanud kunagi koloriidiküsimusi. Tema lemmikvärvideks paistsid olevat hallikad ja sinakad toonid, kuid neis on mingi eriline õrnus. Sellel õrnusel võis olla veidi üllatav algallikas. Heie Treieri sõnul on teada, et 1950ndate lõpul moodustasid Henn Roode, Enn Põldroos, Olav Maran ja teised “ühtse kamba”, kes käis Karl Pärsimäe sugulaste juures kodus kunstniku pilte vaatamas – need olid toona põlu all kui “formalism”. Treier oletab, et võib-olla käis Roode 1966. aastal ka Pärsi­mäe avastusnäitusel Tartu Kunstimuuseumis. “Mõlemale oli oluline väga õhuline värvikasutus, pinnakäsitlus, visandlikkus, maalisiseste probleemide esiplaanile seadmine, puhtusekate­gooria, kohatine väike formaat, tööde vormistus (õli, kartong), vaatlemise kui meetodi dominant,” kirjutab Treier.