Olav Maran 1933 Vaikelu lõikelaudadega. 1999

Olav Marani vaikelude sari sai alguse 1960ndate lõpul. Printsiibid on jäänud suuresti muutumatuks, ühendades eetilise sõnumi esteetilise nõudlikkusega. Maran ise on öelnud: “Elame mõjude ja vastumõjude maailmas. Enamasti kujundame ise selle, kuidas meisse suhtutakse. Kui suhtume esemeisse hoolimatult ja tarbijalikult, siis võib esemete maailm vastumõjuna muutuda vaenulikuks, ängistavaks košmaariks nagu paljudel mu kaasaegsetel kunstnikel. Neil on omamoodi kindel nägemus sellest, mida nad tahavad teha. Mõistan neid, sest olen ise selle tee läbi käinud.
Minu töö võib mõnele tunduda ilutsemisena, kuid see pole mu siht. Ma ei kuulu ka vanade esemete imetlejate hulka – seegi on teatud irdumine, võõrandumine. Eset käsitledes püüan teda mõista, mõista temas sisalduvat inimsõbralikku ideed, mis sinna on pandud tema looja poolt. Mingi ese, teekatel, lihtne savikruus, mis kaua, võib-olla aastaid, võib-olla põlvkondi on ustavalt ja omakasupüüdmatult meid teeninud, – kas ta ei vääriks, et talle korraldada pidupäev, tuua ta välja kööginurgast, viia kunstniku ateljeesse ja jäädvustada lõuendile – just niisugusena, nagu ta tahaks olla jäädvustatud: parimana, ilusaimana. Miks mitte osutada talle seda pisukest tähelepanu ja lugupidamist? On see nii raske? Või ei jätku meil suuremeelsust? Mõistagi pole asi vaid esemes. Ese on sümbol, mis kätkeb endas kogu looduse ja elukeskkonna tähendust. Taies on ju tegelikult kunstniku maailmamudel, “maailma olemise põhivalem”, nagu tema seda tunnetab (kui mõistame valemi all fikseeritud suhet teatud suuruste, teatud väärtuste vahel).
Tähtsaim on eraldada olulist ebaolulisest. Nii elus kui kunstis. See ongi väärtuse kriteerium. Teame, et kunstiteose sisuks ei ole niivõrd kujutatavad objektid kui nende suhe isekeskis, kunstnikuga, vaatajaga, oma ajaga, kõiksusega, igavikuga. Et eksisteerida, peab inimene õigesti tabama objektiivses reaalsuses valitsevaid suhteid ja õigesti kujundama oma suhtumise. Kõik, mis aitab lahendada seda põhiprobleemi, on oluline ja väärtuslik. Mida suuremat universaalsuse astet evib tunnetatav suhe, seda olulisem ta on ja seda peidetum.”