Malle Leis 1940–2017 Kompositsioon flamingolilledega. 1989

Malle Leisi taimemotiivid on tänasel päeval aktuaalsemad kui kunagi varem, kuna kõnelevad looduslähedusest jõuliselt ning samas poeetiliselt. Samuti ei tohi unustada, et küsimus pole ainult teemas, vaid Leis oli meisterlik neis tehnikates, milles ta töötas. Akvarelli puhul valdas ta suurepäraselt liikumist värvide sulatamise ning sulamise ja nende konkreetsetes piirjoontes hoidmise vahel. Ta laseb mängu ka tühja ruumi, soovimata kõike tingimata ise täis maalida. Säärane tühjus avardab tähendusmaailma ning muudab teose õhulisemaks. Tiiu Talvistu on meenutanud: “Lilled ja inimesed Leisi töödel on introvertsed, ebareaalsed, kuid neis on midagi, mis pani toonased noored inimesed ihkama elu seal kujutatud maailmas. Ei ole täpselt teada, kas lilled vallutasid Malle Leisi maalimaailma sellepärast, et naabrilapsed tõid talle südasuvisel sünnipäeval suuri lillesülemeid, või, nagu on meenutanud Heie Treier, seetõttu, et Mallet oodates oli ema tikkinud mustast riidest sussidele lillemustreid. /…/ Et lilled-taimed ei oleks vaid realistlikud jäädvustused, millega Malle Leis oleks suurepäraselt hakkama saanud, pumpas ta ka need suureks. Nii on näha iga õie salapärane sisemus tolmukate ja emakaga, tunda iga kase kordumatu triibumuster ja krobelisus.”