Elmar Kits 1913–1972 Pargivaade. 1967

All paremal: Elmar Kits. 67.

Elmar Kitse 1960ndate lõpu avanemist on raske võrrelda mõne teise kunstniku loomingus juhtunuga. Kits oli tolleks hetkeks juba 50ndate eluaastate keskel, kui korraga taasleiutas ennast uuesti abstraktsionistina. Tema pintslikirja peenus ja tihedus oli teada juba tema varaimpressionistlikust loomingust, samuti tema filigraanne värvikooskõlade otsimine, mis näiliselt tuli tema jaoks lihtsalt. Pillava andelaadiga kunstnik ei olnud aga varem arusaadavast motiivist loobunud, vastupidi, veel kümme-viisteist aastat varem oli ta sotsrealist, kes järgis detailideni tegelikkuse kopeerimist. Ent abstraktsus annab Kitsele maalilise vabaduse: tema improvisatsioonilisus ja impulsiivsus on nüüd midagi seniolematut, tema vabadus ei tunne erilisi piire. Just seetõttu oli abstraktsionism Nõukogude Liidus keelu ja seejärel põlu all ning oli vaja ametlikult tunnustatud kunstnikku, et sellele tekiks taas eluõigus.