Eduard Einmann 1913–1982 Natüürmort. 1966

Eduard Einmanni pintslikiri meenutab siin Elmar Kitse oma, olles samamoodi kiire ja vibreeriv, kuid samas vähem impulsiivsem ja rangelt kontrollitum kui Kitsel. Kompositsioon on allutatud loogikale ning kõige all asub alati joonistuslik täpsus. Huvitav on motiivi lahendus: see on kergelt kaootiline, esemed on pikali. Kui tavaliselt on vaikelus objektid korrastatult, siis mitte antud juhul, jättes isegi mulje, nagu oleks äsja pidutsetud. Veidi õhkub siit 1960ndate vabamat meeleolu, aga ka Einmanni privilegeeritust, kes kõrge ametnikuna sai endale lubada peeneid nõusid ja jooke.