Andrei Jegorov 1878–1954 Viljalõikus. 1940ndad

All paremal: A. Egorow.

Andrei Jegorov oli jõudnud 1940. aastaks meisterliku pintslitehnikani, mille tõestuseks on ka käesolev maal. Eriti maali esiosas näeme kihilist tööd, kus pintslilöögid moodustavad erinevaid tasandeid ja riimumisi või põrkumisi. Raudse käega juhib Jegorov kompositsiooni ülesehitust, kus erinevad tsoonid vahelduvad horisontaalsete vöödena. Tajume ka vene kunstile iseloomulikku lähenemist, kus argiseid raskuseid poetiseeritakse ning soojade toonide ning valguse käsitluses ei kardeta muutuda sentimentaalseks. Töö kujutamine oli hakanud muutuma küll juba poolkohustuslikuks teemaks, kuid Jegorov jätkab pigem 19. sajandi teisel poolel alanud suundumusi maailma kunstis, kus ebatavalise ja mütoloogilise asemel tunti üha enam huvi tavalise ning argise vastu. Jegorovi lüüriline natuur on aga raskepärase asemel huvitunud harmoonilisest idüllist. Töötegemine on siin vaid üks motiiv teiste seas ning kauguses paistvad avarad lauged vaated toovad optimismi ning kergust, mida 1940ndatel hakkasid paljud kunstnikud teadlikult publikule pakkuma.