Andrei Jegorov 1878–1954 Maastik veskiga. 1927

All vasakul: A. Jegorov - 1927.

Andrei Jegorov oli 1920ndatel tõusnud kiiresti Eesti kunstinäituste püsiautoriks, kuigi naases siia alles 1921. aastal. Ta sündis mõned kuud enne Konrad Mäge 1878. aastal, kuid õnnetuse tõttu kaotas kuulmise ja seejärel ei suutnud enam ka korralikult kõnelema hakata. Ta saadeti kurttummade kooli kaugel Peterburis ning tagasi jõudis Jegorov alles aastakümnete pärast. Josef Katsi sõnul sukeldub Jegorov nüüd “lapsepõlvemälestustesse, põldude, metsade ja ojade keskele asuvasse kodusesse miljöösse ning maalib suure armastusega tema südamele nii omaseid Eestimaa vaateid ja loodust.”

Käesolev vaade on ilmselt just seetõttu eriliselt tundlik ja idülliline ning Jegorovile iseloomulikult vaikeluline. Säbrulise pintslilöögiga töötab Jegorov hoolikalt kogu lõuendi läbi, valides eranditult optimistlikke ning dekoratiivseid värvikooskõlasid. Elujaatavat avarust lisab sinine taevas ning selles ujuvad suured valged pilvenutsakad ning elavust annavad hobune ning vankril istuv talunaine. Jegorov maalib ilmselt olevikku, kuid samas on tundetoonis ka midagi meenutuslikku, igatsuslikku. Nagu ikka, on Jegorov pööranud eraldi suurt tähelepanu valgusele ja sellele, kuidas kogu maastik mähkub õrna pehmesse valgussülelusse.