Jaan Vahtra 1882–1947 Autoportree. 1941

All vasakul: VAHTRA 1941

Jaan Vahtra jaoks oli 1941. aasta dramaatiline. Jaanuaris pidi ta rahvakoosolekul rääkima isiklikest kokkupuudetest Leniniga (!), märtsis kinnitati ta Võru keskrahvamaja juhatajaks ning ühel referaatõhtul peab ta ettekande sotsialistlikust realismist, aprillis peab kirjutama järelhüüde enesetapu teinud Villem Ormissonile ning kuu lõpus esineb Maksim Gorki portreega näitusel – ja nii edasi. Poliitiliste tõmbetuulte käes oli Vahtra sunnitud tegema paljutki, mida ei soovinud ning see kammitsetus on tajuda ka käesolevas teoses. Vahtra sai samal aastal 59-aastaseks, suunurgas istub talle iseloomulik piip ning näojoontes ei ole näha allaandmist, vaid pigem jõulisust ja otsustavust. Tema tumedates silmakoobastes olevad silmad ja tõsine näoilme kõnelevad teatud psühholoogilisest pingest, mille Vahtra annab edasi mitte detailidesse takerdudes, vaid hoogsalt ja emotsionaalselt.