Peet Aren 1889–1970 Toompea loss. 1948

All vasakul: P. AREN. 48.

Suurejooneline teos üpris harvakasutatavas guašitehnikas, mis on ühtaegu sentimentaalne kodumaa vaade ja samas jõuline poliitiline väide. 1948. aastal ei lehvinud Pika Hermanni tipus enam ammu sinimustvalge, kuid Peet Aren on valinud meelega antud motiivi. Paguluses viibides oli tal see võimalus, kuna siinsed autorid pidid leidma teistsuguseid lahendusi (näiteks Andres Tolts maalis ühel oma teosel Toompead nõnda, et Pikk Hermann jäi peitu ühe objekti taha, sest ta ei soovinud maalida punalippu torni tipus). Paguluses viibinud autorite seas oli palju neid, kes ei otsinud motiive ümbritsevast olevikust, vaid mällu vajunud minevikust. Kujutati nii Eesti linnu, inimesi kui ka maastikke. Nii mõnegi jaoks kestis see aastakümneid. Peet Areni puhul torkab silma, et kui ta Eestis elades maalis vanalinna deformeerides, abstraheerides ja muutes, siis paguluses meenutades on ta detailideni täpne ja tõetruu. Ilmajäetuna tundus kodumaa ilmselt sedavõrd oluline, et deformeerimiseks kadus tahe.