Malle Leis 1940–2017 Kevadlilled. 1979

All keskel: LEIS 79

Malle Leis oli taimemaailma kujutamisel ületamatu. “Oma lillede maailmast suudab endiselt nauditavaid elamusi ammendada Malle Leis,” kirjutas sellesama teose valmimisaastal Eesti maalikunsti ajaloo ehk parim tundja Evi Pihlak. Leisi kujutusviis on sedavõrd intensiivne, tihe, intiimne loodusega, et dekoratiivsest lillemaalist saab pigem pulbitsev maailma mudel, elujõu sümbol ja eriti tänasel päeval meeldetuletus inimvälise maailma esmasusest. “Mingi toetuspunkt on alati,” on Leis ühes intervjuus sõnastanud oma lillemaalide alguspunkti. “Ma ei joonista midagi ette, ei tee kompakavandeid. Lihtsalt võtan paberi ette ja teen. Või õigupoolest teeb pilt ennast ise. Kui ma juba maalin, olen juba üks osa sellest. Tean lihtsalt, mida pean edasi tegema ja seda pole vaja isegi enda jaoks sõnadesse panna.” Tiiu Talvistu sõnul ei ole täpselt teada, kas lilled vallutasid Malle Leisi maalimaailma sellepärast, et naabrilapsed tõid talle südasuvisel sünnipäeval suuri lillesülemeid, või, nagu on meenutanud Heie Treier, seetõttu, et Mallet oodates oli ema tikkinud mustast riidest sussidele lillemustreid. Võrumaal oma abikaasa Villu Jõgeva vanemate kodus veedetud suvedel olid lilled juba maalides olemas. Talvistu sõnul saab kunstniku samastumise tõttu kujutatuga tema tööde maailmast eksistentsiaalne rännak ajas. “Elujõust ja vitaalsusest pakatavad õied, mis kannavad endas nooruse seksuaalsust ja avavad noorte portreteeritavate karakteri,” ütleb Talvistu.