Elmar Kits 1913–1972 Abstraktsioon. 1966

All paremal: Elmar Kits. 1966.

Elmar Kitse, Eesti Picassoks hüütu, jõudmine 1960ndate keskel abstraktsionismi oli korraga loogiline ja ootamatu. Tema huvi pintslikirja ning värvi iseseisvuse vastu, ilma et nad peaksid tingimata midagi kujutama, algas juba Pallases. Nõukogude korra kehtestamine lõikas ära aga igasugused võimalused sel suunal edasi liikuda ja aastakümneteks jäi Kits töötama teistsuguste põhimõtetega. Ent 1960ndatel toimub temas mingi murrang ning hoolimata ametlikest ootustest asub teenekas kunstnik tagasi sinna, kust kunagi tema kunstnikutee alguse sai: värvide ja vormide uurimisele. 1966. aastal toimub tema legendaarne näitus abstraktsete ja poolabstraktsete töödega, mis muutis otsustavalt kogu toonast kunstipilti. Abstraktne kunst sai seeläbi eluvõimaluse.

Kitse abstraktsionism ei ole raskepärane, vaid talle iseloomulikult sündinud pealtnäha kergelt ja hoogsalt. Nõtkete pintslitõmmetega loob ta elegantse maaliruumi, kus tõusevad esile peened värvinüansid. “Selle kunstniku väga omapärased tööd pakuvad külastajaile suurt huvi ning tekitavad ettearvatult suurt poleemikat, mis kajastub ka külastajate raamatus,” kirjutatakse 1966. aastal Kitse näituse kohta ajalehes. Sealsamas kommenteerib ka Kits ise oma lähenemist kunstile: “On kaht liiki kunstnikke: ühed, kes näevad suurt vaeva pildi kallal, teised, kes loovad kõike momendiinspiratsiooni ajendil. Pean ütlema, et mina kuulun viimaste hulka. Teos peab jätma naturaalse mulje. Taolise resultaadi saavutan just katsetamisega, paljude variantidega, kuni lõpuks realiseerin oma mõtte. Kuidas ma jõuan väljendusviisini? Tüdimusest. Niisugune tunne saabub paratamatult, kui pikemat aega kasutan üht väljendusmeetodit. Et töö oleks huvitavam, hakkan uusi otsima. Resultaat on tihti endalegi üllatav.”