Olav Maran 1933 Vaikelu vaskesemetega. 1986 - 1987

All paremal: OM 87

Olav Marani aastakümneid kestnud natüürmortide sari on üks Eesti kunstiajaloo olulisemaid kontseptuaalsemaid seeriaid. Järjepidevalt on Maran kujutanud klassikalise maalikunsti võtmes ajatuid esemeid, sättides nad alati püramiidjalt ning lisades neile mõne orgaanilisest maailmast pärit lisanduse, antud juhul mõned puuviljad. Maran on maalitehniliselt meisterlik, tema koloriit on pehme ja üleminekud mitte efektsed, vaid rauged ning nüansirohked. Muutused mängitakse maha toonide tumenemise ja helenemise kaudu, sarnased vaskjad objektid eristuvad vaevumärgatavalt, kuid siiski märgatavalt. Lisaks maalitehnilisele poolele tuleb aga tähelepanu pöörata ka teatud vaimsele või eetilisele mõõtmele. Maran ei kujuta lihtsalt esemeid, vaid annab neile sakraalse lisamõõtme – argine muutub pühaks, tarbeesemest saab ajatu sümbol. (E. Epner)