Lepo Mikko 1911–1978 Kaarnajärv. 1972

All vasakul: MIKKO 72.
Pöördel: MIKKO. “Kaarnajärv.” 1972.

Lepo Mikko teoste ilmumine toob kaasa alati teatud elevuse noodi, uudishimuliku soovi kohe ja siis süveneda sellesse, kuidas kunstnik maalis. Mikko on eristuv, tuntavalt tema ise, ikka ja taas. Sellest Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis ja pärast Pallases õppinud noormehest sai hiljem dotsent ja professor ning teenekas õppejõud, kelle käe all koolitasid end mitmed tänase moodsa kunsti klassikud, nende hulgas ka Tiit Pääsuke. Tema teened nii eesti kunsti rikastamisel kui selle kujundamisel on suured, mida tunnustati juba kunstniku eluajal. Vaid mõned aastad pärast käes-
oleva maali valmimist sai ta hinnatud Kristjan Raua preemiaga. Lepo Mikko on kujutanud oma töödel võrdväärselt nii mastaapseid kui ka isiklikemaid teemasid. Võimsad monumentaalteosed, mis komponeerisid ajastut nagu Teaduste Akadeemia Raamatukogu keraamiline seinapannoo või siis see Kaarnajärve vaade siin. Nii suurel kui väikesel skaalal olid Mikko kompositsioonid alati laitmatud. Ta sidus neis oskuslikult kaasaegse maalikeele ja realistlikult tuntava motiivi. Mikko maaliruum tekkis puhastest süsteemselt üksteise kõrval asetsevatest geomeetrilistest värvipindadest. Maastikud, figuurid, natüürmordid lummavad lugema kunstniku mõtet. Mikko puhul on alati imetlusväärne mitte niivõrd see mida ta maalib vaid kuidas ta seda teeb. Poolsuletud silmil maailma vaadates muutuvad detailid häguseks, jäävad vaid värvilaigud, mis reedavad järvesilma, merepiiri, metsaviiru, inimfiguuri või laua puuviljavaagna, mandoliini ja valge kannuga. Mikko maalid kulgevad värviosadena, milles iga järgnev ja kõrvutuv osa rütmistab imetlusväärse täpsusega eelmist. Lepo Mikko on meie kunsti üks vaieldamatult omanäolisemaid meistreid, kelle iga teos on kaasahaarav sündmus. (P. Ausman)