Olav Maran 1933 Amarüllised kohviveskiga. 1980

Ülal paremal: OM 80
Pöördel abstraktne kompositsioon (guašš), signeeritud all keskel: 0M 63

Olav Marani aastakümneid kestnud natüürmortide sarja võib lugeda Eesti kunstiajaloo üheks kõige selgemaks kontseptuaalsemaks seeriaks. Kunstnik käsitleb natüürmorti neis mitte nature morte võtmes morbiidselt, vaid soovib alati kõneleda pigem argise sisse peitunud sakraalsusest ning elu olulisusest. Seetõttu on tema natüürmortides vanade esemete vahel alati mõni elav objekt, näiteks lilled. Vanad esemed on aga selleks, et edasi anda neisse ladestunud aega ja tähendusi, samuti osutab sellele, milline tähendus on inimese käte poolt loodud lihtsatel objektidel. Säärane kombinatsioon lilledest ja esemetest, mis Marani natüürmortidele tüüpiliselt on veidi püramiidjalt üles ehitatud, paneb meid ühtlasi mõtlema ajaliku ja ajatu keerulisele kombinatoorikale. (E. Epner)