Evald Okas 1915–2011 Vana kalur. 1955

All paremal: E.Okas 1955.

Evald Okas on meie kunstimaastiku igihaljas korüfee. Lõpetanud Riigi Kunsttööstuskooli 1937. aastal ja 1941. aastal Riigi Kõrgema Kunstikooli, sai temast endast hiljem pikaaegne ERKI professor ning 1993. aastast juba emeriitprofessor. Okast võib pidada üdini ja kirglikult loojaks, kes on läbi erinevate aegade suutnud end oma tohutu töökusega alati pildil hoida - maalida, maalida ja maalida, ent mitte üksnes. Okase loomepärand on mahukas ja rikas väga erinevates tehnikates ja žanrites valminud teoste poolest. Ta on teinud nii graafikat, joonistust, akvarelli kui mõistagi maali ja seda viimast monumentaalselt. „Vana kalur“ on Evald Okase loomingu üks vaieldamatu tähtteos. 1950ndatele aastatele omaselt kujutas ka tollal Okas kohustuslikult töörahva elu, minnes selle nõudmisega pealtnäha kaasa ent ületades tänu oma meisterlikkusele sotsrealistlikud piirid kaugelt ja kõrgelt. Töö on valminud 1955. aasta suvel Kihnu saarel, kus Okas viibis õppejõuna, maalides ka mitmeid portreid kohalikest kaluritest. „Vana kalur“ on äärmiselt sisenduslik ja jõuline üldistus vastupidavusele ja ennastsalgavusele, mis võib siinkohal kõlada nagu nõukogudemeelne loosung, ent pigem on see iseloomustus Okase poolt ülihästi tabatud saarerahva tegelikule olemusele põhjamaistes tuultes. Tänaseks on sellest tööst saanud tagasivaatavalt juba teatud eeposlik lugu, metafoor, mis illustreerib lihtsa mereelu jõulisi rütme, tehes seda empaatiaga ja kuidagi soojalt ning ühe vana mehe siirast ja elukogenud hoiakut poetiseerivaltki. Teos on Evald Okase enda valikul tema 1957. aastal ilmunud monograafia kaanepildiks ja mitte asjata. (P. Ausman)