Olav Maran 1933 Vaikelu. 1969

See on üks kõige varasemaid Olav Marani natüürmorte. Marani laad muutus 1968. aastal pealtnäha kardinaalselt, kui tema poolabstraksed ning deformeeritud maastikud asendusid mh realistlike ja esmapilgul vormilihtsate natüürmortidega. Maranile ei pakkunud enam huvi subjektiivne käekiri, selle asemel püüdis ta Tõnis Tatari sõnul keskenduda sellele, kuidas esemed ise tahaksid olla maalitud. "Tee armastusega," oli Maran kunagi kuulnud endale öeldavat. Näeme vanu sugugi mitte 1960ndatele viitavaid esemeid, mis on asetatud harmoonilisse kompositsiooni. "Kunagi ammu inimese teenimiseks loodud väärikates tarbeesemetes on sees tasakaalutunne − nad on püsivad, kaunid ja praktilised," on Maran öelnud. "Oma lähenemises välistasin kunstilise edevuse, eneseväljenduse, nii muutusid seadeldised sarnaseks loodusvormidega. Ese, mida ma maalima hakkasin, oli nagu Tuhkatriinu, kes on korraks köögist pidupäevale pääsenud − ta tahab olla võimalikult kena. Maalisin asja sellisena, nagu ta tahaks olla, jätsin ära halva ja juhusliku."